Satiin
Ilme
Luule
[muuda]Kui hoidsin satiini sirgena, et tõmmata kinni lukk
sinu pulmakleidil, mis oli kaetud volangidega
ja helmestest filigraaniga, veel
suhkrurikkam rokokoomaiustus kui pulmatort,
ja jälgisin, kuidas sa aeglaselt pöördusid, vaatamaks
minu poole – üleni hõljuvaist nootidest, puhas flööt – nii tasa,
kui kipslilled ja loori paika seadsin,
kuidas oleksin võinud sulle öelda, teades,
et õpid selle niigi varsti selgeks, mu täiuslik nukk,
kui hägune on maailm, kuidas selgeimgi
pilt, satsilised gladioolid põhi-
värvides, võib lahustuda pimedusse, kuidas
silm võib sind petta, näidates sirget
või diagonaalset teed, ehkki Maa on kumer.
- Michele Wolf, "Astigmatism"; esmatrükk ajakirjas Southern Poetry Review, Spring 1992, samuti luulekogus "Conversations During Sleep", Anhinga Press, 1998 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)