Tõmblukk
Proosa
[muuda]- Direktor seisis õmblusmasina kõrvale. Ema hakkas teda kingade juurest mõõtma. Laske jalad lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite mansette, härra direktor. Ema esitas küsimusi pükste järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja taskud, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate nööpe või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem isikupära, ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe.
- Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 55
Luule
[muuda]Püüan
raputada maha valu
nagu mantlit.
Paabulinnusulgedest ja kiviklibust,
päikeseplekkidest ja surudest,
raskest musliinist
(mis sest, et musliin muidu on kerge).
Küll see istub hästi,
küll sel on palju nööpe ja nööre,
aasu ja pandlaid. Tõmblukku
ei ole veel leiutatud,
aga peened kätised küll.
- Hanneleele Kaldmaa, "Valu vorm" kogus "Sinustki võib saada fossiil" (2022), lk 54