Öösel aga äratas mind kummaline hääl: midagi näriti, keegi matsutas valjult. Mul hakkas õudne, mis see võis olla? Süütasin küünla ja nägin, kuidas prao vahelt roomasid tuppa jälgid rasvased tõugud. Hüppasin voodist, avasin vaheukse — kõrvaltuba lausa kihas tõukudest. Nad närisid valjult mooruspuulehti ja tundsid end ilmselt mõnusasti, igatahes mõnusamalt kui mina. Külavanem oli siinne suurim siidiussikasvataja. Olin rõõmus, et ei tarvitsenud teist ööd selles ebameeldivas naabruses viibida.
