Sitapea on isik, kes trügib järjekorras vahele, segab teiste inimeste juttu, osutab teiste inimeste puudustele, on ülitundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega.
Sitapeaga pole ka mõtet vaielda. Tihti teeme me selle vea, et eeldame, et ka teine pool peab lugu nendest moraalinormidest, millest meiegi. Neile osutamine ei tähenda talle midagi. Intelligentne sitapea teeb sellel hetkel küll näo, et jah, muidugi, ma arvestan sellega. Aga järgmise poole tunni jooksul on ta kahe uue sitaga hakkama saanud.
Normaalsust ei saa tagasi sellega, et me viime sitapeale tordi. Ta tunneb, et ta on võitnud. Pluss saanud tasuta tordi. Miks peaks ta oma käitumist muutma?
Sitapead ei karda olla valjuhäälsed. Neil ei ole piinlik, sest neil ei ole midagi kaotada, sest nemad ei hooli üldiste moraalinormide püsimisest. Nad tahavad, et kehtiksid normid, mis oleksid ainult neile kasulikud. Nad on geniaalsed leidma võimalust öelda, et neile tehti liiga.
