Kertu Moppel
Kertu Moppel (sündinud 4. oktoobril 1985) on eesti lavastaja ja näitleja.
Artiklid
[muuda]- Millest "Mefisto" siis räägib?
- Lühidalt öeldes sellest, kuidas üks näitleja läheb vasakult paremale. Hendrik Höfgen on võitlev kommunist, kellest saab lõpuks natsiriigi esinäitleja, võimu tööriist.
- Meid kõiki huvitas küsimus, kuidas see võimalik on. Mis peab juhtuma selleks, et me avastaks ennast ühel hetkel fašistlikust või totalitaarsest riigist nii, et me kõik oleme olnud mutrikesed selles protsessis, milles võim on käest lastud, ilma et me oleks seda tingimata ise teadvustanud või märganud.
- Hetkel ei tundu see paraku enam üldse teoreetiline küsimus.
- Minu arust on kõnekas see, et üks esimesi vabadusi, mis kaob, on alati kunstivabadus. Kui kunstnikke hakatakse piirama, siis on oht, et varsti hakatakse piirama ka kõike muud.
- Sest teater ei ole ju tegelikult midagi muud kui dialoog. Inimesed laval räägivad inimestega saalis ja siis on küsimus, et kuidas need inimesed saalis sellele vastavad, reageerivad. Kõige olulisem on see, et meil ei oleks ükskõik.
- Millegipärast küsitakse mult tihti, kas teater peab olema poliitiline. Ei, kindlasti ei pea. Aga teda ei ole võimalik sellest puhtana hoida. Sest mis on poliitika? Poliitika on ju tegelikult ainult inimsuhted.
- Poliitiline teater võib tunduda ebavajalik, näpuga näitav, madal ja argine. Aga õigel ajal õiges kohas võib ta midagi käima lükata ja inimesi sügavalt puudutada.
- Kui ühiskond hindab poliitilist kunsti, siis on see märk sellest, et me hoolime ja muretseme ja mis kõige olulisem, räägime. Sest vaikimine on juba eos allaandmine ja halbade asjaolude kokkulangemisel halvale võimule kaasa aitamine.
- Aga parim asi, mis saab poliitilise teatriga juhtuda on see, et ta muutub teoreetilisest arutelust tegudeks.
- Kertu Moppel, "Kõige olulisem on see, et meil poleks ükskõik", ERR, 24.02.2022
Intervjuud
[muuda]- Keda me hindame kunstis pädevaks, on kohutavalt subjektiivne. Oleme kasvanud üles kultuuriruumis, kus meile on väikesest peale öeldud, et mingid inimesed on teistest autoriteetsemad. Seega ka see, kuidas me kunsti näeme, on läbi põimunud soolisest prismast.
- Ei saa pakkuda inimestele seda, mida meie arvame, et nad tahavad, mõtlemata sellele, mida me ise öelda tahame, ja teadmata seda, mida neil tegelikult vaja on.
- Kertu Moppel, intervjuu: "Kertu Moppel: ei saa anda inimestele seda, mida sa arvad, et nad tahavad", ERR/ETV "Kultuuristuudio. Arutelu", 14.04.2022
