Silmade harjudes nägi tondinahkade ninamees kiviruumi sügavuses käigu suuet. Põlved lonksus ja keha küürakil, mahtus sellest sisse. Kivivõlvi külmad nukid puutusid aeg-ajalt vastu selga, mägi justkui tõrjus Hallsilma tagasi. Mäed ei alistu niisama lihtsalt ega reeda naljalt oma saladusi. (lk 36)
Nüüd sattusid nad ühtelugu sellistesse paikadesse, kus peenemad või jämedamad, mõnikord aga lausa hiigelpurikad põrandast välja kasvasid ja teed tõkestasid. Oli üksjagu pusimist, et nende vahelt läbi ronida. Tondinahad põrkasid jahedate kuhikute otsa ja lõid otsmikulemuhke. Teisal rippusid kivipurikad laest alla ja kriipisid nõelteravate otstega roomavate tondinahkade selga, vaata et kisuvad kasuka katki. Purikad, mis kord laest rippusid, siinsamas aga põrandast välja kasvasid, ajasid tondinahad segadusse. Ajuti hakkas tunduma, et nad käivad, jalad ülespidi. Ei nad oleks osanud määrata, kuspool taevas asub. (lk 54)
