Taimi Tulva

Taimi Tulva (sündinud 1. mail 1940 Antslas) on eesti sotsiaalteadlane.

Intervjuud

Ka põlvkonna mõiste on muutunud aegade jooksul. Nii saadakse selle mõiste raames tugineda elatud aastatele, aga ka ajaloolistele sündmustele - teame laulva revolutsiooni-, iPodi- ning niinimetatud võileivapõlvkondi, kellel kõigil oma tunnusjooned. Põlvkondade piirid hägustuvad, samaaegselt võib elada 4-5 põlvkonda.
Eluperioodid pikenevad nagu eluigagi. Päris tublisti panustatakse nooruse püsimisse, seda eriti kesk- ja vanemas eas.
Soositud asendisse on tõusmas on nii-öelda slow life - mõtteviis, mille ideeks vastukaalus kiirele elutempole on tempo aeglustamine. Usutavasti nimelt eakad võivad olla slow life'i eeskäijad, kuigi aktiivsetel eakatel on alati kiire.
Inimese elukulu mõtestamine muutuvas ajas võib aga lisada uusi värve, mõtteid ja meeleolusid kaasteeliste, seeläbi ka iseenda paremaks mõistmiseks.
[Vananemisest:] Minu jaoks tähendab see esmajoones ea subjektiivset tundmist ja tunnetamist. On meie ühiskonnaski targalt ja väärikalt vananeda oskavaid inimesi, kes koguni 90-selt ei tunne ennast vanana, hoolimata kronoloogilisest east.
Vanemad inimesed osalevad reipalt ühiskonnaelus, moes on elukestev õpe. Selle kõrvale on rühkimas elukestev töö. Mullu käis 61-74-aastastest tööl naisi ja mehi pea võrdselt (ca 17 protsenti), sest vanaks saamine ei tähenda pelgalt pensionile jäämist, vaid hea koormusetaluvuse korral aktiivsena tegevuses olemist. Nõnda aitavad vanemaealised jõudsalt kaasa riigi majanduskasvu suurendamisele. Vananemine toob kaasa uue töötajaskonna tööturul ja vajalikud on vanemate inimeste töökohad, mida ei saa noored alati täita.
Kaugeltki on väär noorte ja vanade vastandamine. Eakad osalevad vabatahtlikus tegevuses, ilmutavad hoolivust abitute, haigete ja üksi jäänud eakaaslaste suhtes, tundes end vajalike ja tragidena.
- Taimi Tulva, intervjuu: Merike Teder, "Professor: piirid põlvkondade vahel hägustuvad", Postimees, 26. veebruar 2012

Kasutusele on võetud mõiste nagu "hangunud ühiskond", kus majandussurutise käes inimesed ei suuda toime tulla ja nad isegi lepivad olukorraga, mille tagajärjel tekib masendus, tekkivad vaimse tervise probleemid ja psühhiaatrilist abi vajavate inimeste arv kasvab ning see on selge märk ka ühiskonnas toimuvatest lõhedest ja probleemidest.
Pered on nagu lennujaamad - kohtutakse, kallistatakse, minnakse lahku, tullakse jälle kokku. Turvalisus või kindlustunne on kadunud.
- Taimi Tulva, intervjuu: Berit-Helena Lamp, "Kümned surnud jäävad lähedaste huvipuudusel tuvastamata", Postimees, 10. november 2010

Eesti pere kirjeldamiseks võiks kasutada metafoore ostukeskus või lennujaam. Peresuhted on jäänud hapramaks, püsivust on üha vähem. Pereliikmetel napib üksteise jaoks aega ja nii saadakse kokku nagu lennujaamas: tullakse, jälgitakse lennuplaani, kallistatakse ja minnakse jälle lahku, lootuses taas kohtuda. Kaost ja ebakindlust on meie ühiskonda tekkinud väga palju. Perekond ja kodu pole enam sellised kindlused nagu varem.
Pered on hakanud võtma ka väga erinevaid vorme, on olemas uuspered, millega seoses saame rääkida uusvanemlusest. See tähendab, et kui noored on lahku läinud ja abielluvad uuesti, tekivad lastele uued pered. Ja nii võib juhtuda korduvalt. Uussõnade otsingu kampaanias oli õnnestunud leid kärgpere mõiste: peres on minu, sinu ja meie lapsed.
Sellest tulenevalt peaksime hakkama palju rohkem tähelepanu pöörama koostöövanemlusele, et lahku läinud vanemad suudaksid lapse nimel koostööd teha. Lahutus on alati kriis ja koostöövanemlust saavutada pole kerge. Selleks on vaja kompromissivalmidust, mille keskmes on mõlema vanema koha säilimine lapse elus.
Ma ei ütle, et traditsiooniline peremudel on oma aja ära elanud. On tekkinud juurde palju mitmesuguseid perevorme, mida pole niisama lihtne headuse või toimivuse alusel reastada. Uus aeg soosib variatiivsust ja pidevat oludega kohanemist.
Jah, just iseotsustamine ja enesemääramine on olulised. Tuleb lihtsalt elu arenguga kaasa minna, riskiks valmis olla. Kogu elu ongi ju valikute tegemine, milles tuleb lähtuda nii iseenda subjektiivsest heaolust kui ka ühiskonna toimimise põhimõtetest. Nõnda ületame raskused, säilitame eneseväärikuse ja kuuluvuse.
Inimarengu aruande koostajad võtsid kasutusele hangunud ühiskonna mõiste, mis tähendab, et oma sotsiaalsest kuuluvusest välja rabeleda on Eestis üsna ebatõenäoline. Kuid seda ju üritatigi: võeti laene-liisinguid, taheti kiiresti elukvaliteeti parandada, aga uusrikaste kõrvale tekkisid uusvaesed ja töötud pereinimesed. Inimesed ei jaksanud muutustele vastata. Sugenes passiivsus ja masendus. Ja ma arvan, et see kestab veel mõnda aega.
Samas on tekkinud uued probleemid, millele me ei oska õigesti reageerida. Nii on alles hiljuti kujunenud kaugvanemlus. Lapsevanemad on pere toetamiseks läinud välismaale tööle.

Sama ohtlik on töökohtade nappusest tingitud Eesti-sisene pendelmigratsioon. Lapsed on jäänud maha sugulaste, tuttavate, vanavanemate juurde (vanavanemlus) ja suureneb last üksi kasvatavate vanemate hulk. Selle tagajärjed võivad olla traagilised – lapsed iseseisvuvad kiiremini, aga see on soodne pinnas sõltuvus-, käitumi-s ning õpiraskuste tekkeks. Interneti abil on ka kaugvanemluse puhul võimalik lastega suhelda, aga kui vanemad enam lapse elus ei osale, kasvab vajadus asenduskodude järele.

Mulle tundubki, et just keskealised inimesed on kõige suurema pinge all. Nad on küpses eas, võimelised veel küllaltki palju ära tegema, aga samal ajal on nad vähemalt kolmekordse pinge all.

Esiteks on nad võib-olla läinud juba teisele või kolmandale “ringile” isikliku elu plaanis, võivad olla oma karjääriredelil palju saavutanud; lapsed on saanud suureks, ehk on hakanud juba ka lapselapsed tulema.

Ja siis on elus veel ka tema enda vanemad ja mõnedel isegi ka vanavanemad. Kõiki neid on vaja toetada ja nende heaolusse panustada. Nii ongi neid nimetatud sandwich generation'iks ehk võileivapõlvkonnaks, kes on mitmepoolse surve all nooremate ja vanemate generatsioonide poolt. Neil lasub suur koormus ja vastutus.

Järeltulevad põlvkonnad võiksid olla teadlikud, mis on vanemate inimeste elus toimunud ja kuidas on suudetud raskustest välja tulla. Valmiduseta eelkäijatelt õppida võivadki ilmneda põlvkondadevahelised arusaamatused isegi väärtushinnangute baasilt. Põlvkondadevaheline sidusus pole iseenesestmõistetav, selle saavutamise ja hoidmise nimel tuleb järjepidevalt vaeva näha. Ja olla salliv, et rasketel aegadel üksteisele toeks olla, ühiselt lahendusi leida.
Miks see on meil nii, et inimesed lähevad võõrsile, suhted katkevad ning pärast otsitakse teineteist saates "Sind otsides" taga? See on taasiseseisvumise jooksul tekkinud nähtus, et inimesed lihtsalt "kaovad" ära.
Põlvkondade eemaldumine on kahtlemata aset leidnud. Hoolimata sellest, et põlvkonnad vajavad üksteist.
Vanemas peremudelis olid lapsed ja vanemad tihedates suhetes, elati koos ning teadmisi vahetati koostegemise ja eeskuju kaudu. Väärtushinnanguid ja peretraditsioone kanti edasi vaikteadmiste abil. Nõnda omandati toimiv suhtlemiskultuur, ja suhtlusnõtketel inimestel oli ja on hõlpsam keerulistes oludes lahendusi leida.
Praegu saadakse lapsi 28–29aastaselt – ka ülikoolis on märgata, et tudengid saavad lapsevanemateks märksa harvemini kui 80ndatel.

Aga mida me veel näeme, on see, et paljud naised otsustavad ja suudavad oma lapsed üksi üles kasvatada. Kuna noorte elu on nii heitlik ja tõtlik, tekivad suhtlemisraskused ja ebakindlus väga kergesti. Napib vanemaks olemise teadmisi ja oskusi. Toetavad peresuhted on aga hakkamasaamise ja tublide laste üleskasvatamise tugevad mõjurid.

See, et tekkinud on nii palju üksikvanemaid, on viimase 15 aasta asi. Paljud neist ei taha sisimas oma last üksi kasvatada, kuid elu teeb oma pöördeid ja võetakse selline vastutus.
anemahüvitis on kahtlemata üksikvanemlust soodustav ja toetav tegur. Eriti veel see, et seda saab kasutada vastavalt omavahelisele kokkuleppele kas ema või isa. Küll aga on noori peresid vaja edaspidi kindlamalt toetada, kuna laste kasvamine nõuab järjest suuremaid kulutusi.
Lahkuminek on kinni inimese iseloomus ja arusaamades, aga ka suutmatuses koos elada. Niisuguseid juhtumeid on palju ja sellest on kahju. Inimestevahelised suhted on kuidagi käredamaks läinud. Näib, et ei suudeta kõike lõpuni läbi mõelda, asju koos arutleda ega andestada. See räägib ka meie vaimse tervise ja koormustaluvuse nõrkusest. Me läheme kergesti pahuksisse isegi iseendaga.
Inimesed soovivad olla võimalikult iseseisvad ja sõltumatud. Kui enam ei taheta koos elada, tekivad erimeelsused, valitakse uus partner ja elatakse edasi. See on osa pidevalt muutuvast maailmast.

Kuigi tõsi, pereväärtuste loomise ja edasiandmise seisukohalt on sellise põhimõtte rakendamine küsitava mõjuga. Kus siis laps ehk tulevane lapsevanem omandab elu aluseks olevad väärtused? Need võivad jääda justkui õhku rippuma ning väärtuste üleandmine võib katkeda.

Nähtavasti tuleb õppida ikkagi teistmoodi vaatama ja varasemaid seisukohti ümber hindama. Peame ebakindlusega kohanema. Ega me saa ju vägisi meist sõltumatutele tendentsidele vastu astuda. Praegused noored püüavad olla enesekindlad, vahest ka mässumeelsed, ning tahavad liikuda võimalikult suure individuaalsuse ja eneseväljenduslikkuse poole. Aga perekonda kui sellist väärtustame siiski endiselt, see pole kuhugi kadunud. Lihtsalt perekonna tähendus on varasemaga võrreldes teine.
Kant on öelnud, et intelligentse inimese tunnuseks on, et ta suudab kohaneda erinevate olukordadega. See haakub ka sallivuse ja leplikkusega selle suhtes, mis on meist erinev. Tolerantsus on kultuurifenomen.
Usun, et põlvkondade vaheliste sidemete tugevnemine, tolerantsus ja üksteisemõistmise püüd võib aidata kaasa sellele, et igaühe elu on väärikas lapsepõlvest vanaduseni, alfast oomegani. Et nii lapsed, noored, keskealised kui eakad võiksid edukalt koos toimida ja teineteise väärtust tunnetada.
On tähtis, et me suudame ja tahame üksteisest hoolida, üksteist märgata ning hoida. Kõike liikumapanevaks jõuks on armastus. Parafraseerides Uku Masingut, võib öelda, et elu eesmärk on nii täna, homme kui alati – olla elusam. Mina näen sellist humanistlikult lootusrikast programmi!
- Taimi Tulva, intervjuu: Maris Sander, "Eesti pere on nagu lennujaam", Eesti Ekspress, 10.12.2010

Ühiskond koosneb eri vanuses inimestest, kellel peab sõltumata oma east olema võrdne võimalus selle ühiskonna elust osa saada.
Eestis on veel võõras mõte, et inimesi tuleks tööl hoida, kui nad tööd teha tahavad. Ent töö annab nii võimaluse ennast ise ära elatada kui ka elada aktiivset elu, mis pakub emotsionaalset naudingut ja lükkab edasi psühhosotsiaalset vananemist.
Kui me ärgitame eakaid koos käima päevakeskuste ringides ja klubides, toimib see omamoodi eneseabina – üheskoos aktiivselt tegutsedes aitavad vanurid nii iseennast kui ka teisi omaealisi.
Tähtis on, et vanur saaks võimalikult kaua elada oma kodus.
Ka hooldekodus elades on inimesel õigus ise oma elu üle otsustada.
See, millist tuge konkreetne vanainimene vajab, sõltub ikkagi tema majanduslikust olukorrast, soost, perest, haridusest, bioloogilisest ja psühholoogilisest vanusest, kehalisest ja vaimsest tervisest, elulaadist. Seda kõike tuleb arvesse võtta.
- Taimi Tulva, intervjuu: Pille Liimal, "Edukalt vananemise võtted", EPL, 16.09.1998

Välislingid

Taimi Tulva, "Eakaid pole põhjust näha abivajajatena", EPL, 11.12.2000