Triin Tulgiste

Triin Tulgiste (sündinud 30. septembril 1987) on Eesti kuraator ja kunstiajaloolane.

Intervjuud

• Me ei ole rangelt jälginud põhimõtet, et mis ei ole sellest kümnendist materiaalsest säilinud, seda me ka ei näita – vastupidi, oleme olnud küllaltki liberaalsed ja uusversioonid on aktsepteeritavad. Näiteks on mitmed kunstnikud oma nullindate fotoseeriad viinud Diaseci tehnikasse: see seisneb fototrüki viimistlemises akrüülklaasiga, mis ei olnud tegelikult nullindatel üldse veel päevakorral.
• Nullindad on Eestis selline kontseptualismi kümnend – kuigi materiaalsus tuleb koos teatud autoritega jõuliselt esile, ei tähenda see, et kadunud teosed ei oleks taasloodavad.
• Üks nähtus, mis seostub nullindatega laiemalt, on ka digiarengute edulugu. Aga seda meie näitusel niivõrd esil ei ole, sest Timo Tootsi jt autorite tolleaegsed esimesed projektid, mis tegelesid meedia muutumise ja kogu digitaalse maailma kaardistamisega kunstis, ei ole tänapäeval enam töökorras või ei oleks nende algne taastamine enam mõttekas. Lisaks polnud need mõeldud selleks, et töötada üksteist kuud järjest, ilma mingisuguse täiendava tehnilise abita.

Tehnoloogia oma olemuselt vananebki väga kiiresti ja kunstil, mis seda kasutab, on samad ohud. Seega üks konkreetne osa tol ajal väga aktuaalseid teemasid käsitlenud kunstist meie näitusel ei kajastu.

• Üks asi, mida peaks nullindate puhul välja tooma, on sotsiaalkriitiline kunst, mis oli niivõrd oluline märksõna selle ajastu jaoks. Tänapäeval samal kujul see ei toimi, kuigi ma ei taha öelda, et see on vananenud.
• Poliitilisus, mis oli oluline märksõna, on minu meelest taandunud. Sekkuvaid aktsioone, ebamugavaid teemasid tõstatavaid kunstiteoseid on väga vähe. Nullindatel oli pilt minu meelest palju kirjum. Kui keegi hakkas tol ajal varju jääma, on nad tänaseks täiesti ära marginaliseerinud; peavool domineerib hästi tugevalt tänapäeval.
• Mulle tundubki, et kriitilise kunsti diskursus on tänapäeval eelkõige liikunud keskkonnateemade juurde, antropotseeni ja kliimamuutuste teemade juurde laiemalt. Näeme, et seal on hästi tugev kriitika, rohkem otsest ainega tegelemist – kuigi läbi poeetiliste kujundite, nagu näiteks Kristina Õlleki teostes. Aga kriitiline nool on nihkunud just keskkonnale, mitte sotsiaalse ebavõrdsuse jt nullindatel aktuaalsetele teemadele.
• Mina tõstaksin esile rühmituse Johnson ja Johnson (Taavi Talve ja Indrek Köster) "Paldiski projekti" (2006–2013), mille raames pakuti Paldiskile, skulptor Amandus Adamsoni kodulinnale, võimalust valida, milline võiks olla üks tema skulptuur avalikus ruumis. Adamson oli üks esimesi eesti rahvusest professionaalseid kunstnikke ja Paldiski oli Nõukogude Liidu ajal suletud sõjaväelinn ning Eesti taasiseseisvumise järel sadamalinn – väga spetsiifilise linnaruumiga koht, kus domineerib sadam kogu oma olekuga ning "läbivoolava raha" kujundiga. Samas oli seal poliitikast võõrandunud elanikkond, lootusetus. Tunne, et nende hääl ei tähenda midagi.

See projekt andis neile inimestele tunde, et kui igaüks otsustab, siis tuleb ka käegakatsutav tulemus.

• Kui Normani installatsioon "Järelsõda" tegeleb palju kriitikaga, et kohaliku vene kogukonna "näoks" sai pärast 2007. aasta aprillirahutusi ebausaldusväärne märatsev pätt, siis "Paldiski projektis" on minu meelest kõige huvitavam see, kui inimesed hakkasid põhjendama, millist teost nad linnaruumi tahavad. Seal tuleb ette tõelise kunstianalüüsi momente! Inimesed avanevad isiksustena, kui nad põhjendavad, milline kuju võiks nende linna esindada. Ja esimest korda elus üldse peavad nad võib-olla mõtlema, mis on nende identiteet laiemalt. See on suurepärane portree nendest inimestest, sellest ajastust ja kohast – kunstnikud on siin midagi väga hästi ära tabanud.
  • Triin Tulgiste, intervjuu: Elnara Taidre, "Eha Komissarov: nullindad on teema, mida on väga raske brändida", ERR, 13.05.2022/Kunst, 1/2022