Tsinnia

Tsinnia (Zinnia) ehk pruudisõlg on erksavärvililiste õitega päikeselembene ja külmaõrn Ameerika taimeperekond korvõieliste sugukonnast.

Proosa

Jälgige kord, armas sõber, kaheksa- või kümnepäevast tsinniakimpu!... Te näete, et lilled, mis värsketena väga eredates, joovastavates toonides säravad, on muutunud äärmiselt tagasihoidlikuks oma väsinud toonides, mis on nii õrnas kooskõlas. Sellest, mis oli üleeile oranž, on tänaseks saanud naapoli kollane, ülehomseks aga õhukese pronksiga rüütatud hall.

...Jälgige ka õielehe alumist poolt! Varjuküljel... on see värvivahetuse mäng, taevasseminek ja suremine veel vaimsem, veel lõhnavam, veel hämmastavam. Siin unelevad kadunud värvid, mida muidu lillemaailmas ei leia, kummalised metalsed, mineraalsed toonid...

Hermann Hesse, "Tegevusetuse kunst", cit. via H. Hesse, "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 33

Zinnia — mida hispaania keeles nimetatakse "salapäraseks roosiks", mis minu arvates on väga eksitav, sest lill lõhnab halvasti ja sarnaneb pigem karikakraga ja kaugeltki mitte roosiga vastas oma kuulsusele kui kuivusele ja kuumusele väga vastupidav lill. Olin külvanud kaks rida võrkaia äärde oleandri- ja sidrunipuu vahele, ei mäletagi, millal, ning sõitsin terveks suveks ära, ja sügisel, septembris, seisis seal kolm rida zinniaid, peaaegu meetrikõrgused, uhked ja sirged, helekollaste, valgete ja pruunikaspunaste tugevate õitega, "just nagu poleks midagi juhtunud", just nagu polekski olnud kaht tulikuuma suvekuud rohkem kui kolmekümnekraadise palavusega ja ülimalt juhusliku kastmisega. Nagu tahaksid nad öelda: siin me seisame — ja mis siis?

Ilmselt tekkis mul nende zinniatega tol septembrikuul mingi tundeline seos, kui ma neid siiani nii selgelt mäletan. Varred olid pisut karvased ja väga sirged. Värvid olid komponeeritud kollasest ja punasest. Kas mõjus mu tunnetele see, et nad tõepoolest olid üle elanud põua ja kuumuse, ja pealegi nii vapralt, või see pisuke salapära, et ma ei mäletanudki, millal ma nad õieti maha külvasin, mistõttu nende absoluutselt enesestmõistetav olemasolu jättis mulle nii sügava mulje.

Kas ma tõesti olin külvanud nii sirged read? Enamasti on minu lilleread märksa lainelisemad. Ja sellise täpse vahega taimede vahel? Kes nad õieti oli siia külvanud? Aga kuidas ka ei olnud, seisid need müstilised zinniad — mis mulle tegelikult üldse ei meeldi ja mida ma ei uskunud külvanud olevat — ja õitsesid hilissügiseni. Kui ma öösiti üles ärkasin, seisid nad täiesti enesestmõistetavalt akna all ja helendasid kuupaistel.

Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 98