Tuupimine

Proosa

• Niipea kui laps kooli astub, algab mitme aasta pikkune mõtteta tuupimine, mille lõpul mõtlemisvõimest ainult veel riismed järele jäävad.
  • Marta Sillaots, "Tahtmise kasvatamise tähtsus", algselt ilmunud Päevalehes 21.02-11.03 1911, rmt: "Kirg ja kavalus", 2012, lk 68

• Sissesaamise suhteline kergus (poiss, sportlane, moskvalane - ei vaja ühiselamukohta, ei lipsa dekreeti, psüühiliselt stabiilne) asendus esimese õpiaasta kujuteldamatu põrguga. Ladina keel, kolm keemiat, füüsika, bioloogia, NLKP ajalugu - kõik see oli nii nagu koolis, ei mõistusele ega südamele, igav, igav, igav. Kuid anatoomia! Mille eest hoiatati, millega hirmutati ja mis osutus palju hullemaks kõigest, mida Ogarjov võis üldse ette kujutada. Nüri, mõttetu, lõputu tuupimine. Terminid, mis põhimõtteliselt ei oma mitte mingisugust mõtet, väsimusest laialivalguv pilt atlases, valkjate närvide kimbud, sopid, organid, urked, lihaskiud. Lohistanud end esimesest sessist kirjeldamatu vaevaga läbi, oli Ogarjov kevadeks valmis iseendale tunnistama, et ta oli eksinud. Ta jättis trennis käimise katki (vaene, vaene Matjukin), ei maganud end välja krooniliselt, ei, isegi mitte nii - halvaloomuliselt, kuid kergemaks ei läinud. Isal oli ikkagi õigus olnud - lollide koht pole kõrgkoolis. Medinstituut tuli pooleli jätta, enne kui hilja, kuni silm veel seletas solgiämbri põhjas eneseuhkuse riismeid.
  • Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2015, lk 44