Võhandu
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Võhandu jõgi)
Proosa
[muuda]- Kehv mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hingetaga oligi ja lapike kehva maad ümber mustaks tahmunud suitsutare, ei muud midagi. Ega oleks Süvahavva rikas veskiomanik talle ilmapealgi oma ainukest tütart lubanud, aga tõmbajal tõmbaja õigus. Vaarvaarisade kombed, teadis Tõiv, kui poolminestanud tüdruk kaenlas minema ratsutas, Aage heledad juuksed kui pekslev pilv üle õla lehvimas.
- Aga eks olnud tüdruk ise kui takjas Tõivus kinni, kui ta vennad Süvahavvält Tormasele tasuretkele tulid, lühikesed mõõgad vööl ja verehimu südames? Oli Tõivus kinni ega lasknud vennakseid ligigi, anus ja palus, nuttis ja needis, pikad juuksed sakris üle näo ja habraste tüdrukuõlgade.
- Needsid siis vennadki, õe ära, õe ja kogu tema järeltuleva röövlitesoo seitsmendast põlvest saadik. Needsid ära ja läksid Võhandule tagasi, kadusid alla Süvahavvale nagu poleks neid Tormasel eales olnudki. Ei kuulnud noorik enam isast ega emast, ei vendadest ega vaarisast Süvahavva Uintistki, teadjast ja veetargast, nagu rahvas teda nimetas, justkui oleks Süvahavva nad neelanud või Võhandu ise uputanud.
- See-eest tuli suur põud juba kevade hakul ja taevas oli kalkhall nagu ei iialgi varem. (lk 17)
- "Pühajõge ei tohi pahandada ega Võhandut ealeski vihastada," meenusid Aagele aastate takka Vana-Uinti sõnad. "Sest vesi on rohkem elu kui päike, üks kasvatab, teine kõrvetab; ja Võhandu on kõikide vete valitseja..." (lk 18)
- Nüüd aga seisis ometi kollane põud üle külade ja hingemattev kuumus kõrvetas kõike elavat. Kõigist kõige hirmsam oli aga Tõivu tumenev pale ja kutsumisele kuulmatud kõrvad.
- Julges nüüd tema, Aage, minna ja oma mehele rääkida Võhandu vihast? Võtta kätte ja iseennast kogu maa hädaks ja õnnetuseks kuulutada? Nüüd, millal nende laps tegi esimese ara liigutuse kõige selle hukatuse kiuste? (lk 18)
- "Võhandu on rüvetatud, tütreke. Nemad tegid seda, nemad jah. Ei kuulanud mind, Aage, ei kuulanud VanaUinti omas silmitus vihas."
- "Vennad?"
- "Kes muud? Tegid õlenuku, sinu vanad seljariided panid selga, teotasid kanasita ja sulgedega ja viskasid vette..."
- Aage seisab kui sõge, öö on äkki täispime ta ümber, ainult Vana-Uinti helendav näolapp kusagil ilmatu maa taga, ei muud midagi.
- "Võhandu võttis kaasa ja viis ära... Ei andnud tagasi, endale jättis. Sinu." (lk 20)
- "Vaarvaarisad. .. nemad teadsid muidki ohvreid, Aage. Inimene oli see kõige viimane, siis, kui muu asi enam ei aidanud."
- "Mida? Missuguseid ohvreid? Sinu sõnadest tuleb külm hirm mulle peale."
- "Oota, lase ma mõtlen... Härjapaari võis anda Võhandule, või hobuse... Tõivul ju on? Kui siia ratsutas, siis oli."
- "See on tal ainuke!"
- "Aga sina, Aage? Mitu Aaget tal on?"
- "Ei, ei... Kõik talutööd..."
- "Vasta." Vana-Uint lähendab oma näo aknaavale. "Mitu Aaget tal on?"
- Uint kuulatab, aga noorik ei lausu midagi. Ainult Võhandu müristaks nagu veelgi valjemini kui muidu.
- "Hobuse pea võitakse mee ja soolaga, mee ja soolaga, pea meeles, ja lindid köidetakse lakka..."
- "Ei, Vana-Uint, ei..."
- "Raudkivid seotakse kaela..."
- "See on ju võimatu... Ma ei julge seda rääkidagi — Tormase Tõivule, vanaisa!"
- "Mine siis ära mu akna alt, Aage, kes sa kardad Tormase Tõivu rohkem kui Püha Võhandu viha! Mine ära ja las kollane nälg sööb ära kõik elava maa pealt. Aeg on ümber saanud ja sina ei ole kuulanud mitte. Süvahavva Uint on rääkinud." (lk 21)
- Aime Maripuu, "Võhandu, püha jõgi", rmt: Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984