"Kerjus" Hans Holbein Noorema puulõigete seeriast "Les Simulachres & Historiées Faces de la Mort avtant elegamtment pourtraictes, que artificiellement imaginées." (1538)
Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
20 Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
21 ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
22 Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
23 Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
24 Ja ta hüüdis: "Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!"
25 Aga Aabraham ütles: "Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu."
[Hans Holbein noorema gravüürisarjast "Surmatants":] Selles kollektsioonis, pigem selles ulatuslikus kompositsioonis on igal lehel domineerivaks ja siduvaks mõtteks oma rolli mängiv surm. Holbein on kujutanud valitsejaid, kõrgvaimulikke, armastajaid, mängureid, joodikuid, nunnasid, õukondlasi, röövleid, vaeseid, sõjamehi, munki, liiakasuvõtjaid, rändureid, kõiki oma ja meie aja inimesi, ja kõikjal pilkab, ähvardab ja võidutseb surmaviirastus. Ainult ühel pildil ta puudub. Sellel, kus vaene, paiseid täis Laatsarus on rikka värava ees maas ja kuulutab, et tema rikast ei karda, kahtlemata sellepärast, et tal pole midagi kaotada ja tema elu on enneaegne surm. (lk 9-10)
