[Vaie ei jää esitamata. Kaheksakümnendates aastates, eluhämarikus, kaugel-kaugel sealpool silmapiiri istub ta Londonis hommikul eraklikus teelauas, tõstab pilgu, näeb iseoma peopesa, mis sarnaneb iidse maakaardiga, ja akna taga sinist viirpapagoid, selle ebaloomuliku subtroopilise maailma loomulikku asukat. Järsku taipab ta selgelt, et tema elutuum, kehastajaks pisike sinine papagoi, ei seisnenud armastuses. Tema elu oli sisaldanud hirmuärataval hulgal armastust. Kuuma kihku, maagiat. Tema abikaasa Lotto. Jestas, tal oli olnud Lotto. Ometigi taipab ta — jah, just! —, et tema elu kogumäär oli olnud sootuks enamat armastuse kogumäärast.] (lk 213)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
