[S]ee keel ka mulle hullupööra meeldis, selline kirju rosolje venehõngulisest sõnavarast soome-eesti kõlapildiga – enamasti sõnatüvi vene sõnast, aga paradigmaatilised muutevormid, sõnalõpud, läänemeresoome omad. Rääkides kuidagi nii endastmõistetav ja südamlik, isegi rohkem eesti kui soome moodi. Ma käisin kõigil ekspeditsioonidel kaasas, kus võimalik, kuigi teisel kursusel Valdaikarjalaste saarekese juures käik ei olnud meile veel kohustuslik, aga käisin teistega vabatahtlikuna kaasas, nii ka viiendal, viimasel aastal, veel liivlaste juures Kuramaal. Ja niimoodi olin kaks suve vepslaste juures ja see keel jäi mulle külge, ma tahtsin seda rääkida, isegi kui läheb valesti, aga siis tekivad inimlikud suhted ja usaldus, sest muidu nad sulle midagi ei räägigi, ja me siis kirjutasime üles, ilma tehnikata ja lihtsalt transkriptsioonimärkidega oma vihikusse. (lk 193)
Aga too diplomitöö oli häälikulugu ja ma kirjutasin seda väga kohusetundlikult, kuid ma ei saanud aru, mis mõte sel kirjeldusel on, sellel keelel polnud ju mingit eluperspektiivi, mitte mingit peale paratamatu pikaldase lämbumise. Olen sellest kirjutanud ühe luuletuse minu ainsas luulekogus, "Deskriptiivne", nii see oligi. (lk 194)
