Ei tohi unustada et eeldusi ja karakteri põhivalemit oleme ikkagi võimelised märkama vaid meie, kõrvalseisjad, mitte asjaosaline ise, ja sedagi tagantjärele. Niisamuti nagu kirjaoskuse omandamisel tuleb kõigil ABC-st alustada, tuleb iseennastki avastada otsekui käsikaudu kottpimeduses kobades. Ning mida selgemaks ja geomeetrilisemaks võib pilt osutuda kogenud kõrvaltvaataja silmale, seda suuremate mõistatuste keskel viibib pahatihti asjaosaline ise. On ju see, mis ootuspärane ja enesestmõistetav tollele, kel kõik juba seljataga, esmakordne ja erutav sellele, kel kõik alles ees seisab. Ja ometi on selles midagi erutavat ning esmakordset ka kõigi jaoks, sest nii, nagu pole puu võras kaht täiesti kattuvat lehte, pole ka olemas kaht täiesti sarnast inimlast. Kõik kordub, kuid mitte täpipealse täpsusega.
Leenu Siimisker, "Jaan Saul". Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 19-20
