Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2020/detsember

Allikas: Vikitsitaadid
... - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • "Aitab, räägime nüüd millestki toredast. Putini närusest meeter kuuekümne kolmest sentimeetrist näiteks."
"Nonoh. Mina saan küll suurepäraselt hakkama, isegi ilma selle ühe sentimeetrita."
"Sellepärast, et sinul on sisemist jõudu, mu aare. Sinul pole sugugi tarvis hobuse selga istuda ega ülakeha paljaks võtta. Ehkki juba see vaatepilt ise peletaks eemale nii mõnegi võitlushimulise agitaatori. Sina oled loodud rahu jaoks, Raasuke. Sinu kõht tooks sulle Nobeli rahupreemia." (lk 19)
  • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat 2017, lk 19
  • Kas siis lahkumine ühest väikesest poisist on nii raske, et võtab elu ja valguse naise silmadest, imestas Kõver Bob. Mrs. Bessie silmad olid karmid ja sinised nagu talvine taevas, kui ta seal seisis ja üle lagendike sinnapoole vaatas, kus kaarik oli puude vahele kadunud.
  • Kas see ei oleks ihaldusväärne – tunda end tänasesse päeva kohalejõudnuna, kohalolevana? Elada iga päeva tundega olla kohale jõudnud, tänasesse päeva, oma ellu, iseendasse. Minu hinnangul on see ilus soov ja eesmärk. See ei pruugi üldsegi olla nii lihtne. Kuid usun, et siiski saavutatav, väikeste sammude haaval. Sest aeglustuma saab õppida. Tuleb lihtsalt ühel päeval see otsus iseendas vastu võtta.
  • Metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel.
    • Anneli Palo, "Eesti metsad", 2016, ptk "Metsa mõiste", lk 16
  • Ajaloofaktide tundmine ei ole haritus; viimane peitub mõjus, mida mingi ajaloomaterjali tundmine avaldab õppija käitumisele.
    • Hilda Taba, "Kasvatuse dünaamika", tlk Ilmar Anvelt ja Katre Ligi, rmt: "Kasvatus ja haridus", 2015, lk 259
  • Vanemad inimesed tahavad oma lastele edasi anda elutarkust, et nood ei teeks samu vigu, nagu tegid nemad. Noored ei taha seda teada, nad tahavad asju ise kogeda. Olen nõus, et igaüks peaks ise kogema, kuid olen üllatunud, et täiskasvanud kaotavad oma noorusaja ideaalid. 18-aastastel on ideaalid: nad tahavad maailma muuta, nad ei aktsepteeri elus sigadustega, nad on patsifistid, nad tunnevad valu tavaliste inimeste pärast, kes hukkuvad kuskil räpastes sõdades. Teadagi, et sõjad on sellepärast, et keegi saaks relvi tootes rikkaks. Ja siis kasvab inimene suureks ja lepib kõigega.
  • Mees, kes on võimeline Claire'i-taolisele naisele väärikal ja tõsisel häälel teatama: "Ole kannatlik, kui mu tütred on suureks kasvanud, tulen ma sinu juurde elama", ei ole väärt isegi peotäit vana Rosinante heinu.
Käigu ta kuradile.
"Miks sa temaga veel koos oled?" olin ma Claire'ilt kõikvõimalikul eri viisil küsinud.
"Ma ei tea. Võib-olla seepärast, et ta ei taha mind..."
  • Anna Gavalda, "Lohutaja". Tlk Stella Timmer. Pegasus 2011, lk 37
  • Suisa küüniline on tasakaaluks pakkuda rahvaalgatusi ja -hääletusi. On ju teada – ka Šveitsist, kus otsedemokraatia vast maailmas kõige paremini toimib –, et liiga tihti määrab tulemuse manipuleerimisosavus ja suur raha. Autokraatliku valitsemise põlistamiseks polegi vist referendumitest tõhusamat veretut teed. Otsedemokraatia saab toimida vaid vabas tasakaalustatud ühiskonnas.
  • Ma panin kaks küünalt põlema, võtsin karikakra puudumisel telefoniraamatu ja hakkasin sealt lehti välja rebima. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Ma olin parasjagu m-tähe juures, kui mamps ja Mauri linnast tagasi tulid. Mamps imestas esikus, et kes see hull küll telefoniraamatu tänava peale laiali on käristanud, ja alles siis ma märkasin, et loobin iga väljarebitud lehe aknast välja.
    • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel". Tlk Sander Liivak. Eesti Ekspressi kirjastus 2005, lk 118
  • Mida Sa küll ometi Isolale ütlesid? Ta astus siit läbi, kui oli minemas "Uhkuse ja eelarvamuse" järele, et minuga pragada, sest ma polnud talle kunagi Elizabeth Bennetist ja Mr Darcyst rääkinud. Miks tema ei teadnud, et on olemas ka paremaid armastuslugusid? Lugusid, mis ei kubise vaimselt ebastabiilsetest meestest, ängistusest, surmast ja kalmistutest! Mida me veel tema eest varjanud oleme?
    • Mary Ann Shaffer ja Annie Barrows. "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts". Tlk Evelin Banhard. Pegasus 2018, lk 210
  • [Oroonoko:] "Andke talle teada, et ma tõotan oma au nimel, ja selle tõotuse murdmine ei pane kõiki vahvaid ja ausaid mehi mitte ainult mind põlastama ja põlgama, vaid see solvab ja pahandab kogu inimkonda igavesti, kahjustab, reedab ja vihastab kõiki, ent karistus selle eest tuleb inimesel endal kanda, ja maailm ei tunneta pärast üldse, kas jumal on neid karistanud või mitte, seda tehakse nii salaja ja lükatakse nii pikalt edasi, samal ajal kui autu mees iga hetk ausate maailma põlgust ja pahameelt kannatab, ning sureb iga päev häbiväärselt, kuna kadunud on ta au, mis on väärtuslikum kui elu. Ma ei räägi sellest sellepärast, et uskumusi muuta, vaid selleks, et näidata, kuivõrd te eksite, kui te ette kujutate, et inimene, kes oma au vastu eksib, jumalatele antud sõna peaks."
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 34
  • Hundinuiad äratasid minus üksildustunnet; kui tuul neist nagu nuttes läbi puhus, kõlas see kui koovitaja hüüd, ning koovitaja, see tuletas jällegi meelde iiri torupilli, mida Billy Tuohey õhtuti mängis. Teine järvekallas oli ääristatud paplitega, mis eraldasid selle muust maailmast. Sellest maailmast, kuhu mina tahtsin põgeneda. Ja nüüd, kui ma olin selles maailmas, kerkisid need pildid rabast ja kodukandi inimestest üha mu silme ette.
  • Pidin õppima üht asja:
mees on naise jaoks alibi. Nähku see siis kulisside taga välja kuidas tahes.
M e e s võib olla paks, rumal ja vana ning ometi mõista kohut naise lõdva keha ja üleminekuea üle, ja leida arusaamist, kui ta vahetab tema noorema vastu. See kehtib tööelus. See kehtib eraelus.
  • Juba 2015. aastal on Räpina aianduskooli õppejõud Urmas Rohu ajalehes Võru väljaku võiduideed kommenteerides avaldanud kahetsust, et väikelinnad lähevad kaasa suuremate hullustega, et kõik tuleb valada betooni ja klaasi. Suisa skandaalne, et Võrus võetakse maha park, et rajada kivine paraadväljak. Kes soovib meie kliimas istuda väljapakutud betoonpinkidel või kivist trepiastmestikel? Minus tekitavad õudu need kivisse istutatud puud, mis meenutab rohepesu. Kindlasti ei ole vaja panna taimi mingitesse moodulitesse – taimed ei ole linnamööbel. XXI sajandi linna­planeerimises peetakse oluliseks süsiniku jalajälge vähendavat linnaruumi, arvestatakse ökoloogilise jätkusuutlikkusega, looduspõhiste lahendustega.

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Kas me jõuame andestada
kilekotibuumi vallapäästjatele
ja neile, kes pidasid nailonsärki,
plasttopsi ning -kõrt arengu näitajaks,
kuigi igas särgis, topsis, kõrres ja kotis
oh lõks, mida tassiti riigist riiki,
ilma et seda oleks märganud ükski toll?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
  • Digikanalites levitatav võltsteave on odav ja ohtlik relv. Ohutsoonis ja propaganda abil kergesti äraostetavad on eelkõige inimesed, kes tunnevad, et ühiskond on neid petnud. Neile pakuvad neti vihakogukonnad ruumi, kus nad saavad ennast ja oma kibestumist pidurdamatult välja elada. Asjatundjad koguvad pettunud inimesed sotsiaalmeedias kokku ja pakuvad nende frustratsioonile tuge.
    • Jessikka Aro, "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt", 2020, lk 92

...
Estraadiballaadid, olgu peale.
Aga neonatsid? Populistlikud klounid?
Aga koalitsioon?
Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir.
Kunsti tehakse millest tahes,
aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli,
odavaid ehitusmaterjale,
imalat lehka ridade vahel.
Madala ja üleva segamise
auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii.
...

Mingem üles mägedele
tõuskem talve harjale!
tõus võtab võhmale
aga vaade on vaheldusrikas
taamal laiub möödanik
...
mingem üles mägedele
tõuskem talve harjale!
ja siis hüüdkem alla orgu
ärgem laskem saba sorgu!

  • Veronika Kivisilla, "Mingem üles mägedele" kogust "Veronica officinalis". Verb, 2012, lk 19
  • Äkki tasuks kaevuda alateadvusesse, kus tiksub veel esiisade ettekujutus heast elust, päevade kaupa kasuka all ahju peal pikutamisest ja sularasva söömisest. Olgu, sularasva enam ei taha, aga pikutada pole veel jõudnudki. Lesiv inimene peaks rohelisest vaatepunktist kõige ohutum olema: ei kuluta suurt midagi, kui oma kodus lamab ja tuld põlema ei pane.
  • Sel õhtul ma kirjutasin oma päevikusse: "Puud on nüüd skisofreenilised ja hakkavad ära pöörama, raevunud ja šokeeritud oma uutest lõõmavatest värvidest. Keegi — kas mitte van Gogh? - on öelnud, et oranž on hullumeelsuse värv. Ilu on õud. Me tahame, et see meid õgiks, tahame peita end sellesse tulle, mis meid puhastab."
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu". Tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 44

ÜX Laps on sünd'nut Bethlemmis/
Sest Rusalem hend röhmustis/ Alleluja.
Sihn lessip temma Soime sees/
Keick Wallitzus on tehma Kehs/ Alleluja.
Needt Karjaset sehl Welja pehl/
Sihs kuhlsit röhmsa Engli Hehl'/ Alleluja.
Se Önnisteggja Jesus Christ/
On tenna teile sündnut wist/ Alleluja.
Sest Auw sahp Jumlal üllewel/
Ninck Mah pehl Rahwo/ Helde Meel/ Alleluja.

  • Selleks ajaks, kui rebase ärev jutt juba vaimustatud klähvimisse suubus, oli teistelgi loomadel selge aru ja ots käes.
Tuli kaevata jõgi. Esimene jõgi maailmas. Jõgede ema.
"Emajõgi!" hõiskas rebane kileda klähvimise sekka, kasukas erepunaselt ergamas seljas. "Emajõgi!!"
  • Aime Maripuu, "Loomislugu". Rmt: "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 5
  • Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.
  • Ei tohi unustada et eeldusi ja karakteri põhivalemit oleme ikkagi võimelised märkama vaid meie, kõrvalseisjad, mitte asjaosaline ise, ja sedagi tagantjärele. Niisamuti nagu kirjaoskuse omandamisel tuleb kõigil ABC-st alustada, tuleb iseennastki avastada otsekui käsikaudu kottpimeduses kobades. Ning mida selgemaks ja geomeetrilisemaks võib pilt osutuda kogenud kõrvaltvaataja silmale, seda suuremate mõistatuste keskel viibib pahatihti asjaosaline ise. On ju see, mis ootuspärane ja enesestmõistetav tollele, kel kõik juba seljataga, esmakordne ja erutav sellele, kel kõik alles ees seisab. Ja ometi on selles midagi erutavat ning esmakordset ka kõigi jaoks, sest nii, nagu pole puu võras kaht täiesti kattuvat lehte, pole ka olemas kaht täiesti sarnast inimlast. Kõik kordub, kuid mitte täpipealse täpsusega.

Pimedatel tänavatel kardad ikka iga kassi, iga tellist, iga varju ja varrukat.

  • Maria Lee Liivak, "üksildusesümptomite adressaat". Rmt: "Äramõte", Tallinn: Verb, 2007, lk 6
  • "Kord Vestman all ja Piibeleht pääl, kord Vestman pääl ja Piibeleht all," lausus Hannes.
"Ärge uskuge!" hüüdis Lii. "Kodanlikkudel suurustel on nüüd lõpp. Nemad enam peale ei tõuse. Nüüd on meie aeg."
Hannes tõstis Liile imestava pilgu:
"Teie küll ei näe välja nagu proletariaadi eestvõitleja. Ja niipalju kui mul tol korral oli võimalus teid tundma õppida... mulle tundus, et teie huvid olid suunatud hoopis mujale."
  • Keete Ainver, "Ainult üks aasta", Toronto: Orto, 1962, lk 8

Las olla hingevermed
valusasti valla —
mind elu julmus iial
paluma ei talla.

Ma ainult naeran veidi
kõrgimalt kui noorena
ja viimse rõõmuõuna õgin
aplalt — toorena.

  • Karin Saarsen, "Amatsoon" kogus "Üksilduse aastaajad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1977, lk 13

alamlehed