Keete Ainver

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Keete Ainver (kuni 1934 Keete Lillimägi, 16/29. detsember 1905 Helme kihelkond, Patküla vald – 28. jaanuar 1994 Sundbyberg, Stockholmi lään) oli eesti kirjanik, luuletaja ja õpetaja.


"Ainult üks aasta"[muuda]

Keete Ainver, "Ainult üks aasta", Toronto: Orto, 1962.

  • "Mis jääb nii meie rahvast järele?" mõtles Hannes, sest Kormeti väimees ei olnud ainuke, kes oli areteeritud. Iga päev, mis läks, tõi teateid uutest vangistamistest. Inimesi kadus päeval ja ööl. Eriti öösiti koputati ustele ja veeti mehi ja naisi minema nende kodudest. (lk 5)
  • Pauluse kiriku ja poeglaste gümnaasiumi esine kihas võõrastest sõduritest. Keegi kääksutas harmoonikat ja paar karedat häält katsus laulda: "Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind!"
See oli laul, mida nüüd raadios võis tüütuseni kuulda. Selle häbematus oli jahmatamapanev. Maa, kus vangistatute ja likvideeritute (loe: riigivõimu poolt mõrvatute) arv oli suurem kui kunagi või kuskil maailmas, pidi olema maailma kõige vabam ja õnnelikum maa!
Kui Hannes sõduritesalgast möödus, oli tal korraga kummaline tunne, nagu ei oleks see enam seesama tuttav tänav, mida mööda ta viimasel ajal nii tihti oli käinud. Võõrana ja arusaamatuna mõjus kõik — koolimaja välisseinal rippuvad hiiglasuured habemikkude pildid, võõrakeelne kõne ja laul tänaval, kus ta sel tunnil oli harjunud nägema rahulikke pühapäevariietuses perekondi jalutamas, ja võõras: ning vastik bensiinihais, mis raske pilvena hõljus linna kohal, mürgitades selle õhku. See toores hais käis võõrastega igal pool kaasas, see oli niisama pealetükkiv, kõikjale hiiliv ja kõike nuhkiv kui need ise — see tungis tubadesse, see imbus riietesse ja seda hingati kopsudesse. (lk 6)
  • Hästiriietatud naine oli Tartu tänavapildis sel ajal harulduseks, mis tõmbas tahtmata pilgud enesele, sest elanikkonna välimus oli pärast juunipööret tugevasti muutunud. Inimesed nägid välja hallid ja igavad oma odavates, kulunud hilpudes. Keegi ei julgenud rõivastusega silma torgata, kartes tõmmata enesele ebameeldivat tähelepanu. Kõikide sooviks oli uppuda anonüümse massi hulka, tähelepanematusse, lootuses, et sinna ei ulatu kõike jälgivad ja igal pool nuhkivad halastamatud võimu silmad. (lk 6-7)
  • "Kord Vestman all ja Piibeleht pääl, kord Vestman pääl ja Piibeleht all," lausus Hannes.
"Ärge uskuge!" hüüdis Lii. "Kodanlikkudel suurustel on nüüd lõpp. Nemad enam peale ei tõuse. Nüüd on meie aeg."
Hannes tõstis Liile imestava pilgu:
"Teie küll ei näe välja nagu proletariaadi eestvõitleja. Ja niipalju kui mul tol korral oli võimalus teid tundma õppida... mulle tundus, et teie huvid olid suunatud hoopis mujale." (lk 8)
  • "Kuidas teile meeldib minu kostüüm?" küsis Lii järsku. "See on täiesti uus."
"Näeb selle järele välja," vastas Hannes. "Ainult kas töörahva huvide eest võitleja abikaasal on sobiv nii silmapaistvalt elegantselt rõivastuda?"
"Ah, mis!" hüüdis Lii. "Midagi me peame selle tasuks saama, mis me varem oleme kannatanud!"
"Kannatanud..." mõtles Hannes, kes teadis, et Lii toona kõige rohkem kannatas selle pärast, et ei saanud käia kallistes kohtades lõbutsemas, kui tuli tuju. Ta ei lausunud siiski sõnagi, kuigi pilkavaid küsimusi kipitas keelel. Oli aeg, kus vanasõna „Vaikimine on kuld“ kehtis rohkem kui kunagi enne. (lk 9)
  • "Igal õhtul kallis restoranis süüa muidugi ei olnud võimalik," vastas Hannes. "Aga nüüd saavad töölised ja kontoristid oma palga eest palju vähem kui siis. Ja ci olegi midagi saada, kauplused on kaupadest tühjad. Tööpäevgi on ju kontorites pikem kui oli varem."
"Meil on oma eri kauplused," seletas Lii, "ja seal on kõike külluses. Ja kui te teaksite, missugune korter on meil Tallinnas! Oo, te peate seda vaatama tulema! See on hoopis midagi muud kui mullu proua Andersoni tolmuses toas! Meil käivad väga tihti külalised ja ma võin süüa restoranis kas või igal õhtul, kui ma tahan."
"Nii et tegelikult ei ole muud muutunud, kui et ainult uus ülemklass on tekkinud endise asemele," lausus Hannes. "Küsimus seisab ainult selles, kellele kuulub võim ja raha ja ühes sellega maine heaolu. Kõik muu on ainult puru silma puistamine."
"Aegamööda paraneb ka teiste elu," vastas Lii, "aga see võtab aega."
"Esialgu on elu muutunud palju vaesemaks ta tühjemaks kui see oli varem... kõigile, peale mõne üksiku erandi," ütles Hannes. (lk 10)
  • Ka kunstikoolis oli niisuguseid, keda teati olevat uuest korrast vaimustatud. Aleksander Viire, üks maaliklassi õpetajaid, oli nende hulgast. Ta oli hiljuti käinud Moskvas, aga seal oli ta arvatavasti näinud mõndagi, mis ta vaimustust oli jahutanud.
Mõne päeva eest, kui ta Kormetile ja Hannesele vaiksel Era tänaval vastu tuli, kasutas Kormet juhust ja esitas talle kui oma vanale sõbrale avameelse küsimuse:
"Ütle mulle nüüd kohe, otseselt ja õiglaselt, mis sa sellest progressiivsest kunstist arvad, mida sa Moskvas käies nägid?"
Viire vaatas küsimust kuuldes enese ümber nagu puuri aetud loom, kes otsib väljapääsu. Aga siis tõstis ta silmad Kormetile, vaatas sellele otse näkku ja ütles:
"Kui nad mind ka nii maalima sunnivad, siis... siis ma ei tea, mis ma teen!"
Järgmisel päeval kiitis Viire klassi ees nõukogude kunsti suuri saavutusi, ilma et ta kordagi oleks Hannese poole vaadanud. Hannesel oli selle pärast nii piinlik, et ka tema ei julgenud silmi õpetaja poole tõsta.
Ent see oli siiski õppetund, mida Hannes nii pea ei unustanud. Nagu välgu sähvatusel nägi ta ja mõistis, mida ta varem oli ainult aimanud.
See pidi olema eriline võim, mis sundis Viiret klassi ees kõnelema risti vastu oma tõelisele arvamisele. "Halastamatu" — see oli sõna, mida Hannes viimasel ajal nii palju oli kuulnud, aga alles nüüd ta hakkas aimama selle kohutavat mõtet. (lk 11)
  • Jõeäärne paik õitses sügise pillavates värvides — punakuldsena, vaskpunasena, roostepruunina, helkjaskollasena. Hilju ja vaikselt langes aeg-ajalt veeäärsetelt haabadelt lehti. Kui kullavärvilisi litreid lendas neid läbi õhu ja poetus kas närtsivale rohule või sillerdavale veele.
Aga kuskilt sonduvast kaugusest kostis lakkamatu rataste ragin, mootorite urin: võõras sõjavägi oli teel. Vankrid veeresid, tankid roomlesid, sõdurite rautatud kontsad plaksusid sillutisekividel. (lk 12)
  • Ta ei igatsenud midagi muud kui ainult maalida. Pintslite ja paleti juures võis ta unustada kõik muu.
Tungida enesesse, leida oma tee, anda teostele oma nägu, see oli raskem, kui Hannes oli kujutlenud. Aga võib-olla just see, et eesmärk oli nii kõrge ja kättesaamatu, oligi, mis vaimustas ja kiskus kaasa, sundis ikka uuesti alustama, kui püüded olid jooksnud ummikusse.
Kormet ütles, et see, millel oli tähtsus, oli temas eneses, aga mitte selles, mis ta nägi. Ka Hannes uskus, et tema tunnetusviisil ja teadvusel oli suur tähtsus tema maalimises. (lk 13)
  • Nad armastasid koos Kormetiga teha pikki jalutuskäike. See oli ainuke lõbu, mida Hannes endale lubas. Pealegi ei olnud see ainult lõbu, vaid vahetu lüli tööst, millele ta täielikult oli andunud.
Neil jalutuskäigel kogus Hannes muljeid kujudest, joontest ja värvidest. Ta vajas neid, sest ta ei kasutanud oma töös modelle, vaid maalis enamasti mälu järgi, niisamuti kui ta oli joonistanud.
Hannes armastas vaadelda loodust niisamuti kui inimeste nägude ja kehade karakteristlikke jooni: nina, lauba ja lõua vormi, randmete liigutusi, silmade ilmet, huuli, mis äraandlikult paljastasid inimeste sisimat — meelelisust, ihnsust, loidust, karmust... Ta oli alati inimesi armastanud tähele panna, aga nüüd oskas ta nende välimusest rohkem välja lugeda kui varem. Ta ei teadnud, kas see oli Kormeti mõju või olid tema enese kogemused ta otsusvõimet küpsetanud. (lk 14)
  • "See on kapitalistliku korra needus,“ ütles Kristi lühikese vaikimise järel. "et rikkad arvavad end võivat vaestega kõik teha, mis nad tahavad. Kapitalistliku korra ajal on ainult see inimene, kellel on raha. Vaesel ei ole au ega häbi, tundeid ega südant. Aga nüüd on õnneks see aeg möödas. Niiüd on uus kord ja nüüd on kõigil inimestel ühesugused õigused. Kõik võivad käia püstipäi ja olla uhked iseenesele, ka siis, kui nad on vaesed. Ükski peremees ei saa enam ära kasutada ühegi tüdruku vaesust, et teda alandada. Vaesus ei ole enam häbi."
Kristi sõnad langesid tihedasti nagu raheterad Hannese kuulmenahkadele. Need lõid valusasti.
"Nüüd tasutakse kätte kõigile, kes on olnud alatud ja ülekohtused. Nüüd pääseb õiglus maksvusele. Igal inimesel on nüüdsest peale õigus elada ja keegi ei ole teisest rohkem eesõigustatud," lõpetas Kristi, püüdmata varjata võidurõõmu oma hääles.
"Kuidas ta küll mind peab vihkama!" mõtles Hannes.
"Kas Joonas sulle nii on kõnelnud?" küsis ta, kui Kristi enam midagi ei lausunud. "Ma tean, et ta on nüüd kaasas."
"Muidugi on Joonas kaasas uue ühiskonna loomisel," vastas Kristi. "Kõigi vaevatute, koormatute ja allasurutute aeg on nüüd tulnud. Tahame olla vabad kapitalismi ikkest! Tahame olla üheväärsed, mitte alandatud ja allasurutud! Nüüd läheneb uus ja õnnelik aeg. Kuidagi vaba on hingata, kui ei ole neid, kes istuvad mammona otsas ja arvavad, et nemad üksi on inimesed!"
"Aga mina ei usu, et kommunism teeb inimesed õnnelikuks," ütles Hannes. "Mina ei usu, et see kaotab ülekohtu maailmast. Kas sa oled kunagi mõtelnud, mis tähendab "halastamatu võitlus", millest nüüd nii palju kõneldakse ja kirjutatakse?" (lk 21)
  • "Kas sa oled näinud palju õnnelikke nägusid venelaste hulgas, keda nüüd nii palju tänavail liigub?" küsis Hannes. "Aga nemad peaksid ju olema õnnelikud, nad on ju palju aastaid seda õnnestavat korda maitsnud. Mispärast näevad nad välja nii mahajäänud ja armetud? Miks on nad nii halvasti riides ja näivad alati tundvat hirmu? Nad kõik mõjuvad kuskilt metsakolkast tulnutena, kes esimest korda puutuvad kokku tsivilisatsiooniga. Tihti on nad ju koguni naeruväärsed. Kas sa ei ole kuulnud, mis neist kõneldakse? Käivad siit ostetud öösärkides ballidel ja varastavad poodidest, mis nad vähegi kätte saavad. Isegi ohvitserid varastavad. Kui neil seal kodus oleks kõike olnud külluses, siis nad oleksid olnud hoopis teissugused."
"Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõtelnud," vastas Kristi. "Aga sina oled muidugi kapitalistide poolt, sest sina oled ise kapitalist!" (lk 22)
  • "Aga juba sinu ema kasvatas sind, nagu oleks ta olnud rikas. Sa olid alati riides nagu mõni saksalaps."
"See oli minu ema hool ja mure. Ta oli tubli ja töökas. Oli selles midagi halba, et ta nii hästi oma lapse eest hoolitses? Nüüd hinnatakse ainult neid, kes närudes ja kaltsudes on käinud. Aga need on olnud ise saamatud ja laisad, ise süüdi selles, et neil paremini ei ole läinud. Kõik laisad ja nahavedajad arvavad, et nüüd on nende aeg tulnud."
"Mina ei ole olnud ei laisk ega nahavedaja!" hüüdis Kristi.
"Ma ei ole ju sind mõtelnud ," vastas Hannes, "Aga neid on palju, kes seda on olnud. Kõik, kelle elu oli kuidagi ebaõnnestunud, ei süüdista nüüd enam iseennast, vaid ainult endist korda. Ma tean, et ka Joonal on olnud raske. Tahab ta nüüd selle eest kätte maksta?"
"Kätte maksta?" hüüdis Kristi. "Mispärast kätte maksta? Ei ole tähtis muud kui uus õnnelik ühiskond!"
"Nii mõtled sina ja võib-olla veel mõni teine... idealist. Aga tegelikkus on hoopis midagi muud. Vennalik armastus ja palav sõprus inimeste ja rahvaste vahel... eksisteerib ainult propagandakõnedes. Tegelikkus on halastamatu võitlus ei millegi muu kui ainult võimu pärast. Ma kardan, et sa ükskord valusasti selles pettud, millesse sa nüüd usud." (lk 22-23)
  • Ammu ei olnud Alasaare Mari tundnud niisugust hingepiina nagu ta tundis sellel hilissügise-ööl.
Midagi piinas teda, midagi nimetut, mõistetamatut... Mingi painajalik raskus rõhus ja ähvardas matta hinge. Midagi tundmatut lähenes läbi une viirastuste maa, nagu mingi sajajalgne koletis — kõikehaarav ja kõikeneelav.
Mari lamas oimetus rammestuses ega olnud võimeline ennast liigutama, saati kaitsma. Ainult ta süda peksis valusalt isegi siis, kui ta oli suigatanud. (lk 26)
  • Mari seisis akna all ja vaatas üle õitsvate pelargooniumide õue, kus puhtakspühitud muru kasvatas õrnrohelist kummelit.
Mingi vaikne rõõm oli ta hinges, kui ta niiviisi seisis ja vaatas. Ta kummardas pea sügavamini aknast välja. kui ta nägi kaht noormeest käsi-käes värava poolt lähenevat. Need olid Juhan ja Jüri, ta mõlemad pojad. Nad tulid käsi-käes, noored ja rõõmsad, ja kui nad märkasid ema aknal, naeratasid nad ja viipasid käega. [---]
Unes olid nad mõlemad noored. Juhan oli niisama vana nagu siis, kui ta Vabadussõjas surma sai. Sellest oli nüüd juba kakskümmend üks aastat. Juhan oli siis kahekümne kahe, nüüd ta oleks olnud nelikümmend kolm, kui ta oleks elanud.
Ja jälle seisis Alasaare Mari ees pilt, kuidas isa ja vend kandsid Juhani lahinguväljalt koju. Selle keha oli veel soe, kui Mari langes kummuli ta üle. (lk 27)
  • Ühes mõttes oli see heagi, et Tõnist enam ei olnud, kuigi oli muidugi patt niiviisi mõtelda. Tõnis oli koos oma mõlema pojaga võidelnud venelaste vastu, aga nüüd olid need siiski võimul. Ainult kakskümmend üks aastat olid nad saanud rahus ja õnnelikult elada omal maal.
Tõnisele oleks venelaste sissetulek olnud väga raskeks löögiks. See oli muidugi kannatuseks kõigile, aga Maril oli siiski heameel, et Tõnisel ei tulnud seda pettumust üle elada, mõtet, et Juhan ja kõik teised, kes langesid Vabadussõjas, olid oma ohvrid asjatult toonud. (lk 28)
  • Jüri kuulutas jumalasõna julgelt ja sügava veendumusega nagu alati. Kirik oli nüüd alati puupüsti rahvast täis, kuigi ajalehtedes tehti usuvastast propagandat: usk on oopium rahvale.
Mari ei unustanud kunagi jumalateenistust pühapäeval pärast seda, kui Eesti oli liidetud Nõukogude Liidu külge, kui Eesti sini-must-valge lipp oli pandud põlu alla ning selle asemel üles tõmmatud veripunane bolševikkude lipp.
Jüri jutluse teema tol pühapäeval oli võetud 1. Korintuse raamatu kolmeteistkümnendast peatükist ja koondus mõtte ümber: suurim on armastus. See oli armastuseevangeelium, mida Jüri kuulutas, vastukaaluks kurjuse- ja vihaevangeeliumile, mida nüüd lakkamatult levitati raadios, ajalehtedes ja miitingutel. (lk 29)
  • Kas ei olnud Jüri hädaohus, kui ta niiviisi kõneles? oli ta pidanud tahtmatult mõtlema. Sest igaüks võis ju sellest aru saada, mis ta mõtles ebajumala all, kes oli end troonile tõstnud ja kes nõudis, et temale pidi avaldatama austust nagu Jumalale. Iga kõne, mis nüüd peeti, iga kirjutus lehes lõppes ju sõnadega: "Kaua elagu meie suur juht ja õpetaja, rahvaste päike, lootus ja heategija!" See oli nagu "hosianna" ja "halleluuja Issandale!" (lk 30)
  • "Jüri teadis, mis see oli, mida talle kommunistide poolt kunagi ei andestata," ütles Hilda.
"Jah," vastas Linda. Ta teadis, see oli artikliteseeria, mille Jüri mõne aasta eest ajakirjanduses avaldas ja milles ta andis pikema ülevaate Nõukogude Venemaa kohta, avaldades tõsiasju ühenduses põllumajanduse kolhoseerimise ja maa industrialiseerimisega ja valgustades Stalini võimuletulekut ja kõike muud ülekohut.
"Ent ka ilma nende kirjutisteta oleks Jüri Kivi olnud uutele võimumeestele teravaks pinnuks silmas, sest ta töötas otseselt ühe nende põhilisema eesmärgi — usu hävitamise — vastu," lisas Hilda, kui Linda oli vaikinud.
"Ta ootas iga päev, et teda tullakse ära viima, aga ta ei kartnud neid," ütles Heleene ja pühkis silmad kuivaks. (lk 32)
  • Kui Jüri peakski juba õige pea tagasi tulema, mida neist küll ükski ei julgenud loota, pidi perekond siiski oma elu ümber korraldama, vastavalt uutele oludele. Nad teadsid, et kommunistliku valitsuse sihiks oli kogudusi ja õpetajaid majanduslikult laostada, et jõuda lähemale lõppeesmärgile, milleks oli usu väljajuurimine rahva hingest ja kirikute kaotamine. Kellelgi ei olnud teadmata, et Venemaal kirikuid kasutati laoruum ideks ja tantsusaalideks. (lk 35)
  • Viimaks pööras Hilda silmad akna poole, kust kahvatu päev sisse vaatas, ja hakkas tasa kõnelema:
"Ma ei tahtnudki enam kedagi leida. See oleks olnud nagu selle teotamine, mis on olnud... kõige ilusa, mida on võimatu unustada...
Missugune noorus see oli... minuaegne!... Täis tuld, idealismi, unistusi, ohvrivalmidust... Kui oled seda kõike läbi elanud, siis jätkub... kogu eluks. Kõik, mis pärast seda oleks olnud, oleks olnud labane selle kõrval.
Ma jäin üksi tema hauale, kui kõik teised olid läinud, ja siis ma andsin talle tõotuse... See oli muidugi nooruseromantika... Võib-olla oleks selle üle naerdud, kui keeei seda oleks teada saanud. Aga mina ei ole seda kunagi kahetsenud. Ma olen saatusega leppinud. Ma olen rahul kõigega, mis see mulle on toonud. Minu noorusearmastus on heitnud mingi kuldse helgi... kogu mu elule." (lk 39)
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel