Triin Toomesaar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Triin Toomesaar (sündinud 26. detsember 1987) on eesti haridustegelane ja kodanikuaktivist, 2013. aastast sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht.


  • Kui tahtlik ja korduv kahju tegemine ebavõrdsel positsioonil olevale inimesele – lapsele, noorele, täiskasvanule – satub olema n-ö lihtne juhtum, hõlmates kellegi halvustamist näiteks kehakaalu, riiete või hobide pärast, saavad nii täiskasvanud kui ka õpilased aina kiiremini aru, et nii ei tohi ja tuleks kuidagi sekkuda.
Õpilaste vanemaks kasvamise käigus kerkivad aga teemad, mis on täiskasvanutegi jaoks sageli ebamugavad. Sellistel puhkudel kipuvad nii noored ise kui ka nende õpetajad ja vanemadki liiga sageli tegema nägu, et… ehk läheb mööda. Äkki keegi teine sekkub. Äkki ohver ise ikkagi… läheb ära ja siis jääb kiusaminegi katki.
  • Viimasest anonüümsest veebipõhisest küsitlusest 2019. aasta kevadel nähtus, et vähemalt ühte kolmest keha ja seksuaalsusega seotud kiusamise vormist – kas suulist, füüsilist või küberkiusamist – on kogenud kokku üle 14 protsendi 4.-6. klassi poistest ja üle üheksa protsendi tüdrukutest.
Kõige enam on kokku puututud sõnalise keha ja seksuaalsusega seotud kiusamisega ehk ebameeldivate märkuste ja nimede andmisega.
  • Uuringu põhjal võib aimata, et kolmest LGBT+ noorest umbes kaks puutub meie koolides kokku üht või teist sorti lühi- või pikaajalise kiusamisega, kusjuures neil õpilastel napib usku ja positiivseid kogemusi, et koolitöötaja soovib teda aidata või suudab sellistele kiusamisjuhtumitele lõpu teha.
Ning nende noorte ebalus või lausa pelg täiskasvanute suhtes on kahjuks liiga sageli ka põhjendatud.
  • Täiskasvanuidki mõjutab kiusama ja kiusamisega kaasa minema, seda aktsepteerima või läbi sõrmede vaatama grupi surve, liidri arvamus, ka võimalus ronida mõnel hierarhiaredelil üles, alateadlik soov parandada enesetunnet või vajadus säilitada olemasolev positsioon mõnes enda jaoks olulises kogukonnas. Ja täiskasvanudki muretsevad, mida teised täiskasvanud neist arvavad.
  • Uuringutest nähtub, et kiusamisel on tõsised ja potentsiaalselt pikaajalised kahjulikud tagajärjed, seda eelkõige kiusamise ohvrile, kuid samuti kiusajale endale ning kõrvalseisjatelegi, sest kestva kiusamise korral lööb kõikuma nendegi turvatunne. Kiusamisse sekkumata jätmine ning selle vaikiv aktsepteerimine on seetõttu lõpuks kogu ühiskonnale kulukas.
  • Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.
Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.
Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.
  • Konfliktid ja arusaamatused, kommunikatsiooniapsud ja eelkõige tahtmatud haiget tegemised on nii kooli kui ka mistahes muu inimestega tööd tegeva organisatsiooni argipäev. Oodates ja nõudes enda (või oma lapse) ümber keskkonda, kus selliseid väljakutseid üldse ei esine, tuleb üsna kiirelt ümber õppida või siis võtta vastu üks pettumust valmistav olukord teise järel.
  • Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.
  • Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.
  • Ole hea, näita eeskuju. Pane tähele, mida ja kuidas kommenteerid virtuaalsetel veergudel või reaalses maailmas ühise kohvitassi taga oma tuttava, sõbra, partneriga. Kas räägite kedagi taga? [---] Kuidas lahendad konflikte? Kas säilitad rahu või tõstad häält? Kas kordad vaid enda nägemust või annad võimaluse olla ära kuulatud ka teisele poolele? See kõik jääb ka lapsele külge, muutub tema väärtusruumiks ja käitumisoskusteks.
  • Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula. Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.
  • Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu. Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.
  • Et seda käänulist muutuste teed natukene kiiremini läbida, on tarvis, et täiskasvanud õpiksid paremini kuulama nii lapsi kui teineteist – ja nii jääksid ehk edaspidi aina harvemaks ka need olukorrad, kus tundub ainuvõimalik lahendus pöörduda ajakirjaniku poole või minna koolimajja… relvataolise esemega.


  • Mind on valikute langetamisel alati tagant tõuganud soov maailma parandada, tuua õiglust juurde sinna, kus seda napib, võtta vastutust olukordades, kus keegi teine seda teha ei soovi või ei julge.


  • Olukorras, kus soolist palgalõhet, naiste vähest esindatust poliitikas, aga ka (arvamus)meedias peetakse Eestis valdavalt pseudoprobleemiks; olukorras, kus seksistlikest reklaamidest "saadakse lihtsalt valesti aru" ning virtuaalse Postimehe spordirubriik on aeg-ajalt legaalne kergporno lehekülg; olukorras, kus levinud arusaamade järgi on seksuaalvägivalla ohver vägistamises või muud sorti ärakasutamises valdavalt ise süüdi, rumal, valesti riides või peksab juhtunu kohta lihtsalt segast, on väga kummastav kuulda silmakirjatsemist, kuidas suur hulk pagulaste vastaseid on mures siinsete naiste saatuse pärast.
  • Tõsi on see, et suur hulk inimesi ei suuda isegi oma mõtetes eristada illegaalset ega legaalset immigranti pagulasest. Tõsi on see, et paljud neist, kes virtuaalmeedias kahtlase väärtusega "ma-pole-küll-rassist-aga"-sõnavõtte postitavad, uudiseid igapäevaselt ei jälgi ega ole motiveeritud mõistma, kes on pagulane või miks ja millist abi ta vajab. Tõsi on see, et paljudel on lihtsalt hirm.
  • Hirmudega on aga see hea asi, et neist võib tahtmise ja abi korral võitu saada – näiteks hirmu teadvustades ja oma tavapärastele reaktsioonidele vastupidiseid harjutades.
  • Kuidas aidata meil kõigil mõista, et pagulasi vastu võttes ei tee me heategu ainult oma kodukohast turvalisemat elu otsima tulnud inimestele, vaid ka näiteks Itaaliale või Kreekale, kes oma territooriumile saabunud meeste, naiste ja laste abistamisega hädas on? Kuidas aidata mõista, et pikemas perspektiivis on heategu tähenduslik kogu Euroopale, sh Eestile endale? Kuidas aidata mõista, et ajalugu on korduvalt näidanud Euroopa riikides kogunenud pingetelahvatamise võikaid tagajärgi ning üle-euroopaline solidaarsus on üks võimalus ajaloo kordumist seekord vältida?
  • Kuidas aidata mõista, et eestlaseks jäämise kõrval on viimane aeg saada ka eurooplasteks? Nii väärtushinnangutelt kui avatuselt, nii südame kui vaimu suuruselt. Ilma lauseteta "Ma ei ole küll rassist, aga...".

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel