Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2020/august

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
... - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Ma jätan järele valge segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. Laeva kõrvale kerkivad kurjakuulutavad lainemäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi.

2

  • Vanurid on maailma kõige lõbusamad inimesed. Nad on palju elanud, ütlevad, mida tahavad, ja teiste arvamus ei lähe neile raasugi korda.
    • Isabel Allende, "Jaapani armuke" (tõlkinud Kai Aareleid, e.k. 2017), lk 13

3

  • [Alley Oop, neandertallane:] "Seda vähemalt peab minu auks ütlema, et ma olen siiras. Kui ma pean silmas oksendamist, siis ma ka ütlen oksendamine, aga mitte antiperistaltika."

4

5

Kes kõrd om kallistanu okeaani
jääp kuivass egän tõisen sülen

6

  • Tõepoolest, paar päeva pärast rongkäiku kogunesid taevale vihmapilved ja õhtu eel hakkas sadama. Aga nähtavasti oli püha Jorge palvete ja tõotuste ulatusest, senjoorade paljastest jalgadest ja isa Basílio hämmastavast karskusevandest niivõrd mõjutatud, et ta oma imeteoga liiale läks, ja nüüd ei tahtnud sadu enam lakata, vihmaperiood oli juba enam kui kaks nädalat üle tavalise aja kestnud.
    • Jorge Amado, "Gabriela, nelk ja kaneel". Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat 1978, lk 18-19

7

  • Meie maailma ei jõua iialgi turvalisus, vabanemine painavast pingest, ehtne areng, püsiv rahu, kuni, Shelley kaunite sõnade kohaselt, "äratab meid mõistus valjul häälel nagu Loodus ise, kõik rahvad".
    • Ralph Bunche, Nobeli-kõne rahupreemia vastuvõtmisel, 11. detsember 1950

8

  • "Pärast põhjalikke filosoofilisi uuringuid, mis ulatusid esimestest kreeka filosoofidest tänapäevani, oleme jõudnud järeldusele, et meie kõik elame ainult ühe majori teadvuses. Hetkel teenib ta ÜRO vaatlejana Liibanonis, kuid ta kirjutas meist ka raamatu oma tütrele kodus Lillesandis. Tüdruku nimi on Hilde Møller Knag ja ta sai Sofiega samal päeval viisteist aastat vanaks. Raamat meist kõigist lebas Hilde öökapil, kui ta 15. juuni hommikul ärkas. Täpsemalt öeldes on tegu suure kiirköitjaga. Praegusel hetkel tunneb ta, et kõige viimased leheküljed kõdistavad tema nimetissõrme."
Laua ümber oli hakanud levima närviline meeleolu.
    • Jostein Gaarder, "Sofie maailm", tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova; Tallinn, 1996, lk 422-423

9

  • Ainult talumehed ja suvitajad kõnnivad sambla sees. Nad ei tea, seda ei saa kordamata jätta, et samblast midagi õrnemat ei olegi. Kõnnid korra samblal ja see ajab end vihmaga jälle üles, aga teine kord enam ei aja. Kui kolmandat korda samblal kõnnid, on see surnud.
    • Tove Jansson "Suveraamat", tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 17

10

  • Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.

11

  • Maailm terves ulatuses on pessimismi põhjustajaks.
    • Uku Masing, "Pessimismi põhjustavad nähted" (1930), ilmunud raamatus "Pessimismi põhjendus", Ilmamaa 1995

12

  • Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.

13

  • Need, kes täna lüüa saavad, on homsed võitjad. Sest lüüasaamine on nende õppetund.

14

15

  • Võib-olla ei pea spordi eesmärk olema lödipüksluse väljajuurimine, meile kõigile maast madalast kaotamiskogemuse pakkumine ega teadmine, mis tunne on vastu hambaid saada, vaid hoopis meie julgustamine, et võtaksime ette asju, milles me keegi esimesel korral head ei ole ja milles paljud meist kunagi väga heaks ei saagi. Sinna juurde kindluse andmine, et sellest ei ole midagi lahti – et elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.

16

17

  • "Millest me nüüd räägime?" küsis Kai.
"Nüüd? Nüüd räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid," ütles kõhuuss. "Ta ise esines seal klounina."
"Ja nuttis samuti!" sõnas Kai.

18

  • Ka loodus on niisama ettearvamatu nagu tulevik, mõtles härra Huu. Ma pean ära kolima. Aga see ei ole ju võimalik, ma ei saa oma raamatuidki korda. Niisiis pean ma paigale jääma. (lk 41)
    • Hannu Mäkelä, "Härra Huu". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 41

19

  • Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).

20

  • Egiptuses valitses õitseng, niikaua kui monoliitne rahvas, energilised kuningad ja targad preestrid töötasid koos üldiseks hüvanguks. Kuid tuli aeg, millal Egiptuse rahvaarv sõdade tagajärjel tunduvalt kahanes, millal üle jõu käiv töö, ränk rõhumine ja ametnike omakasupüüdmine ta elujõu murdsid ning võõramaalaste tulv rassilise ühtsuse lammutas. Ja kui lisaks sellele tungis maale aasialik luksus ning toredus, mis õõnestas vaaraode energiat ja preestrite tarkust, - kui need kaks jõudu alustasid omavahel võitlust rahva riisumise monopoli pärast, siis sattuski Egiptus võõramaalaste võimu alla ja tsivilisatsiooni valgus, mis oli aastatuhandeid säranud Niiluse kohal, kustus.
    • Bolesław Prus, "Vaarao", tõlkinud Paul Viiding, 2. trükk, 1997, lk 11

21

  • Kahjuks tunneb suur osa neist inimestest, kes metsi raiuvad, märksa paremini mootorsaage, traktoreid, harvestere ja maastureid ning nende kepse, kolbe ja määrdeõlisid, kui metsas elavaid liike ja nende vajadusi. Ometi on metsamehed harjunud usuga, et hooldatud mets ongi õige mets ning et loodust tuleb kaitsta, aga mets tahab raiumist.

22

  • Enamik on alati püha, kas pole? Alati, alati; lihtsalt mitte kunagi, ka kõige tähtsusetuma hetke vältel, ta ei eksi, on nii? Ei eksi mitte iialgi kümne miljoni aasta jooksul? Ta mõtles: Mida tähendab see enamik ja kes sellesse kuuluvad? Ja mida nad mõtlevad ja kuidas nad sellisteks said ja kas nad iial muutuvad ja kuidas, kurat võtaks, sattusin mina sellesse pehkinud enamikku?

23

  • "Te ägestute, sest arvate, et mul pole õigust ega põhjust teile andestada, et me näeme teineteist esimest korda. Kas te ka teate, et võib andestada puule, kivile, ilmale, maavärisemisele, — et võib andestada inimestele, — elule? Andestate mulle ka teie. Õnnelikul on kergem andestada."

24

  • Kord ütles Ts'ui Pên: "Lähen erru, et raamatut kirjutada." Teine kord: "Lähen erru, et labürinti ehitada." Kõik mõtlesid kahte teost; keegi ei taibanud, et raamat ja labürint on üks ja seesama.
    • Jorge Luis Borges, "Hargnevate teede aed". Tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5/6, lk 73

25

  • Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on aeg ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe saatuse lapsed. Ruumid on tulvil tarkust; ajad täis näilist korratust; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused ja mälu.

26

  • Dirigeerimine on muusika lahtimõtestamine käte kaudu. See on omamoodi keel, mida peab valdama. Aga selleks, et üldse midagi ütlema hakata – oma žestikulatsiooni abil –, pead sa enne muusika sisuni jõudma.

27

  • Arvustust loevad teised kriitikud, arvustatav autor ning võib-olla veel mõni juhuslik lugeja. Seejärel on tema aeg läbi. Ta variseb kokku, vajub hunnikuks, moodustab maas loigu, voolab laiali ning järgmisel aastal ei mäleta teda enam keegi. Kriitikul on aga karmanis vaimustav teadmine: ta suudab lugeda raamatut ja selle tulemusel midagi tunda, kuid ühtlasi seda enam-vähem varjata, nagu viisakas seltskonnas kombeks.

28

  • Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga inimteadmiste või teooria või usu tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist.

29

  • 231. Et riigialamatele ja võõramaalastele, kes üritavad jõuga võtta ükskõik millisele rahvale kuuluvat vara, võib jõuga vastu hakata, sellega ollakse kõikjal nõus. Aga seda, et vastu võib hakata võimukandjatele, kes samamoodi käituvad, on kuni viimase ajani maha salatud, otsekui kuuluks neile, kellele on seadusega antud kõige suuremad eesõigused ja eelised, ühtlasi võim rikkuda neid seadusi, mille alusel üksi seati nad kõrgemale auastmele oma kaasvendadest.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", tlk Alar Kilp, 2007

30

  • Kahekümne kuue aasta vanuselt olen ma samas seisus kui elatanud inimene - kõik mu vanad sõbrad on lahkunud... ja mu süda ütleb üles, kui mõtlen, kui vähesed sidemed seovad mind veel maailmaga...

31

Riigikogus mesikärgi
toodi lubaduste lauale.
Sõnakõlksude hõbepärgi
laoti kuldse mõtte hauale.

  • August Alle, "Sõnad, sõnad" ("Väike Luuleraamat", 1964, lk 9)

alamlehed