Uus-Meremaal ei tulnud hukatus iialgi taevast, vaid maapõuest; inimeste jalad ootasid vahetpidamatult salapäraseid tõukeid ja kõminaid ning see ootus nööris kõigil tahtmatult ka kurku. Seal, maa all, tegutsesid kohutavad jõud, nii vägevad jõud, et kolmkümmend aastaringi tagasi olid need minema pühkinud terve mäe; väliselt süütud künkanõlvad paiskasid ajuti vilinal õhku aurupilvi, pisivulkaanid avasid oma kurgud ja sülgasid taevasse suitsu ning alpiniitudelt alla vulisevad ojad olid kõrvetav-tulised. Tohutud mudajärved pulbitsesid ja mullitasid ning veeretasid ebakindlalt laisku vahajaid laineid kaljude poole, mida need järgmisel tulekul võib-olla enam üldse eest ei leidnud: maakoor oli siin kohati kõigest üheksasada jalga paks.
