Kui nägime mõnda saksa prouat või preilit vastu tulevat, kõnelesime omavahel valjusti eesti keelt, et vastutulija kuuleks ja aru saaks, mis keel see on. Kui mitu korda nägime imestust vastutulijate nägudel, mitmed pöördusid ümber, et neid imelikke isikuid veel kord silmitseda. Paaril korral kuulsin sõna "Jungesten". Ka saksa kauplustes küsisime kaupa eesti keeles. Neiuna olin Stude kaupluses käies alati küsinud saksa keeles. Kuna linn oli väike, ostjad enam-vähem tuntud, siis vaatas müüja mulle imestades otsa, kui küsisin eesti keeles. Ta vastas saksa keeles, ma kordasin eesti keeles. Vaikides pakkis ta kauba ja ulatas mulle. Kui aga ka järgmisel korral küsisin eesti keeles, sain vastuse ka samas keeles. Mõne aja möödudes olid vist kõik linnas teadlikud, et ka eesti keel võib seista teiste keelte kõrval. Selle läbiviimiseks oli vaja julgust ja kartmatust, ega see olnud kerge noorele tütarlapsele või naisele, sest igas demonstratsioonis on ju ka oma jagu häbematust, mida noored naised pelgavad.
Elfriede Lender, "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS 2010, lk 142
