Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikustilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt!
