Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/märts/6

Vett puudutasid nagu oma lapsepõlve,
kuid süda valutas, sest märkasid,
et järv jäi väiksemaks, läks tumedamaks
ja kasvas umbe: enne oli sõõrik
just nagu taevas metsa kohal lai,
siis aga juba nagu lõunapäike,
siis aga juba nagu kesköötäht,
siis aga juba nagu silmatera,
nüüd aga tilluke kui nõelapea.
Ja sina kuidagi ei suuda mõista,
mispärast pole temas praegu vett.
...
Ja kui sa olid aastaid temast lahus,
ta aina nukrutses ja kurvastas
ja kutsus tagasi sind juttu vestma.
Ning suurest härmist väikseks jäi ta peegel.
Eks südamegi ära kuivatada
või soikumatu mure sõbra pärast.

• Valentõna Tkatšenko, "Lapsepõlve järv", rmt: "Kõnelus gloobusega", tlk Harald Rajamets, 1966, lk 32-33