Ma ei tunne ennast sõnades kindlalt, mis puutub kunstiteosteanalüüsi või kellelegi millegi lahtiseletamist. Ma pole ka leidnud endale verbaalse keelega töötavat partnerit, kes oskaks aidata, tõlkida seda, mida ma teen, õigesti kõlavatesse lausetesse. Eks tuleb ikka ise iga kord uuesti pusida, väga huvitav on ka vaadata tagasi. Mitmed näitused ei ole teostena minu silmis kehvemaks muutunud: mõnda maali ma praegu enam ei oskaks niiviisi maalida, aga tollased mõtted ja sõnad on jäänud kaugeks või nõrgaks. Siis on see kergendus, et teksti uuendatakse, tõlgendusi kirjutatakse ümber, kõik elab ja hingab. Usun, et nii ongi õige, sest ka mina olen elus ja ehitan kogu aeg eelnenu peale uut kihistust.
