Laura Põld

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Laura Põld (sündinud 25. oktoobril 1984 Tallinnas) on eesti kunstnik.


Intervjuud[muuda]

  • [Köleri auhinnast:] Auhinnast järeldan, et tuleb jätkata tööd. See kõlab ehk tüüpiliselt, aga tegelikult on selline auhind hootõuge.
  • Maalikunsti staatus on viimase paari aasta jooksul Eestis kindlasti tõusnud, aga tegemist on siiski juba millegi sootuks muuga. Täiesti puhast, nii-öelda traditsioonilist tahvelmaali või skulptuuri näeb nüüdiskunstis siiski harva. Räägime maali taassünnist ruumihõlmajana ja maali koostisosade (värvi, tekstuuri, valguse, joone, lõhna) kaudu on see laienenud ükskõik milleks. Millekski, mis on võimeline meid mõne elemendi abil kiiresti haakima ja mille keskele on kunstnik ka vaataja kavandanud liikuma, osalema, küsima… ja praegu peaks vist lisama ka, et instagrammima.
  • Keraamika on saanud viimase viie aasta jooksul kõrgendatud tähelepanu osaliseks ja olnud nähtaval galeriides nii Viinis, Londonis kui ka teistes kunstikeskustes, samuti meil. Ei oska öelda, kas tegemist on trendika materjaliga, mis kaob paari aasta pärast jälle pildilt või püsib kauem fookuses. Praegu on tähelepanu all nii kunstnikud, kes on terve elu keraamikat teinud, kui ka nooremad kunstnikud, kes keraamika või saviga materjali trendiharjal töötama on hakanud. Viimased lähevad ilmselt enam peale nooremale generatsioonile. Nende soovil on saanud käeline-kontaktne meedium omakorda digitaalsele maailmale vastukäiguna aktuaalseks vabade kunstide teaduskondades üle maailma.
  • Töö saviga on väga vaba ja loominguline, selle modelleerimiseks on nii palju mooduseid. Naudin kontakti materjaliga, väikest formaati ja eriti pakub pinget põletusprotsess, mis näiteks raku- või puupõletustehnika puhul on väga määrav.
  • Sel aastal mõtlesin ka tavapärasest tihedamini sellele, kui terve ja sitke inimtüüp peab kunstimaailmas läbilöömiseks olema. Projektipõhisus ei meeldi justkui kellelegi, aga ometi ei paista see vaibuvat, vaid vastupidi, ja alati on näiliselt kenasti hakkama saavad kunstnikud eeskujuks – nemad saavad, pean ka jõudma. Aga, nagu eespool ütlesin, kui meeskond toimib, siis on võimalik nautida ka hullu graafikut.
  • Maalikunstis on juba pikalt aktuaalne rääkida praktika kaudu maalikunstist endast ja selle koostisosadest, mille tähendusi igatepidi väänatakse ja proovile pannakse. See on nagu omamoodi intelligentsustest kunstnikule ja vaatajale, nagu näiteks Raveni progressiivsete maatriksite test. Raveni test on visuaalsete kujundite omavaheliste suhete äratundmisele üles ehitatud test, mis läheb järjest keerulisemaks. Tuleb tabada muster ja selle valem ning lisada järgmine samm. See on omamoodi vaimsest pingutusest tulenev hasart, mis hoiab kunstnikke ja jälgijaid selles mängus.
  • Eesti on minu meelest väga hea koht, kus kunsti teha, ja siit ei tarvitse kindlasti lõplikult põgeneda. Ainult galeriidele saab mõne aastaga ring peale, kui liiga palju näitusi teha. Pigem tunnevad minu Eestit külastanud sõbrad kadedust, sest siin on nii avatud institutsioonid ja pühendunud inimesed.


  • Treignac on pisike keskaegne küla ja projektiruumid, mida juhivad Londoni kunstnikud Sam Basu ja Liz Murray, asuvad kunagises jõeäärses niiditehases. Sain sinna Jussi Koitela visioonile ja Tove Janssoni eluloole toetudes luua kolmes erineva meeleoluga ruumis hargneva installatiivse teose "Much Later We Go For a Swim" ehk "Hiljem, kui läheme ujuma". Huvitav formaat mõtisklemiseks, kuidas kunstniku(paari)na elada ja töötada, kus ja kellega koostööd otsida ning milline on publik, kes kohale tuleb. Ma ise alles otsin oma rütmi. Maale elama kolimine ning oma töökoja rajamine ei ole praegu realistlik, aga sellised eeskujud on väga sümpaatsed.
  • [Lola Liivati näituse kujundamisest:] Lola Liivat jättis mulle kujundamisel vabad käed, ka kuraator tegi päris julge ja hea valiku. Mõned otsused tegime koos, aga mis minu omadesse puutub, siis kehtis sama põhimõte nagu mu enda töös: kui midagi oli üleliigne või liiga üksik, siis jäi see teos välja. Minu lemmikteos on "Vete sügavusest" ja kui ma seda restauraatorite juures laua peal nägin, siis tahtsingi selle näitusel niimoodi horisontaalselt jätta. Tõenäoliselt on osa töid sellises asendis ka loodud, sest muidu voolaks kips laiali. Seetõttu paigutasingi mõned abstraktsed tööd horisontaalselt laudadele. Lola Liivat pahandas natuke, et tööd näivad olevat "lahkamislaual", kuid mingis mõttes me seda tahtsimegi, et neid saaks teisiti vaadata, uurida.
  • Mõnikord arvavad kuraatorid, kellel pole endal materjaliga töötamise kogemust, et uued tellitud teosed saavad valmis rutem või valutumalt – nad ei oska kõigile probleemidele mõelda.
  • Kuraatorina saab heita teostele pilgu distantsilt juba protsessis, kunstnikuna on väga-väga uuest teosest sageli hirmus raske kohe kõneleda või teha mingis faasis kiireid otsuseid. Kes üldse teab täit tõde?
  • Kuigi näiteks keraamika on juba mõnda aega kunstimaailmas ülipopulaarne, võiks näitustel välja panna palju huvitavamaid teoseid. Ei ole ainult kolmekümneaastased kunstnikud, kes on väga hea suhtlemisoskusega. Rohkem võiks näidata, et kuigi keraamika ja tekstiil on praegu väga hea materjal eksperimenteerimiseks, on tegelikult mõned kunstnikud teinud seda aastakümneid tagasi veel ägedamalt ja mitmetahulisemalt. Vaatame põlvkondi kõrvuti!
  • Bakalaureuseõppes oldi keraamika osakonnast väljaspool väga kriitiline selle meediumi staatuse suhtes – väga noore inimesena lasin ennast mõjutada. Eriala vahetades tahtsin kogeda seda, mida uskusin: materjal on töövahend ja selle valdamine annab olulise kogemuse, kuid ei kohusta, annab taustsüsteemi, kuid mitte automaatse koha aegunud hierarhias.
  • Maali õppima minnes arvasingi alguses, et nüüd olen päris kunsti lätete juures, aga Jaan Elken minu juhendajana soovitas mul väga maali kõrval savist modelleerimise juurde tagasi minna, mõelda ruumi- ja kontekstikriitiliselt.
  • Paraku sõltub minu töömeetod alati ka kõiksugu piirangutest, aga ma ei lase ennast nendest liialt häirida, teen seda, mida on võimalik teha. Ma mõtlen terviklikult: kõiksugu materjalid ja lahendused on huvitavad, aga vahel on ühed teistest sobivamad – mäng jätkub.
  • Arvan, et materjalid nagu kangas ja puit on mul kodust pärit. Meil peres hoiti alles kangaid mõttega, et äkki saab midagi õmmelda, ning sama tehti ka ehitusmaterjalidega. Aias tarvilikud tööriistad ja toikad on minu arvates kuidagi hästi kontaktsed. Õmmelda ma ei oska. Näiteks 2014. aasta Hobusepea näituseks "The Night Your Mate Danced Like a Tree" ehk "Sel ööl tantsis mu semu nagu puu" õmbles mu õde Ailen, kes valdab seda professionaalsel tasemel. Aga tikkimine sarnaneb minu meelest joonistamisega, sellega plaanin tegeleda kindlasti veel.
  • Teosed tekivad suhtluses ja õnneks paindlikus keskkonnas. Ma ei tee liialt detailseid kavandeid ega tunne ennast tavaliselt lukustatuna lubadusse. See näib materjalikunsti omadusena, et protsessi käigus saad nii palju targemaks, et mingil hetkel ei ole enam kahte võimalust, sest oled aru saanud, et nii peab tegema, et see on õige viis.
  • Näituse visioon on ainult üldine ruumiline tasakaal, see annab kätte minu hoiaku selle parasjagu käsitletava teema suhtes. Visuaalselt näeb see välja nagu üsna abstraktsete massikogumite paigutus, aja jooksul tekivad detailsemad osad, mis vahetavad kohti või mustreid. Nagu maja ehitamise puhul, kui minnakse kandvamatelt detailidelt väiksematele. Võib-olla jääb mõnel külalisel meelde ainult see, et maja seinavärv oli väga eriline. Mõned otsused, mis näivad dünaamilised ja planeeritud või pingestatud, tulevad alles kõige lõpus.
  • Ma ei tunne ennast sõnades kindlalt, mis puutub kunstiteoste analüüsi või kellelegi millegi lahtiseletamist. Ma pole ka leidnud endale verbaalse keelega töötavat partnerit, kes oskaks aidata, tõlkida seda, mida ma teen, õigesti kõlavatesse lausetesse. Eks tuleb ikka ise iga kord uuesti pusida, väga huvitav on ka vaadata tagasi. Mitmed näitused ei ole teostena minu silmis kehvemaks muutunud: mõnda maali ma praegu enam ei oskaks niiviisi maalida, aga tollased mõtted ja sõnad on jäänud kaugeks või nõrgaks. Siis on see kergendus, et teksti uuendatakse, tõlgendusi kirjutatakse ümber, kõik elab ja hingab. Usun, et nii ongi õige, sest ka mina olen elus ja ehitan kogu aeg eelnenu peale uut kihistust.
  • Skulptuuris on vähemasti see, mida praegu teen, mingis mõttes täiesti kujutav, aga põhineb lindude, loomade ja teiste elusolendite (ehitus)tegevuse jälgimisel. Võib-olla on see inimese silmale abstraktne arhitektuur? Jabur väljend.
  • Mind võlub pikk kasutamisajalugu ning hoolega vormitud looduslik toormaterjal. See on teistmoodi mõtlemine, võrreldes sellega, mida praegu esemelises maailmas näeme. Midagi näiliselt vajalikku on kiiresti toodetud, on tekitatud kunstlik nõudlus ning pole kellegi asi, mis esemetest edasi saab.
  • Näituste mõttes pole mul Austrias mingit konteksti, tunnen, et olen seal üsna isolatsioonis. Seal on tutvusringkond, enamasti kunstnikud. Peamiselt tänu ühismeediale teavad nad, et ma teen näitusi. Aegamööda on tekkinud seal minu vastu usaldus. Mõne kunstnikuga oleme üksteist kuhugi soovitanud. Mul oli tunne, et kui midagi toimib, siis pigem väljaspool Austriat.
  • Kunstnikupalga taotluses kirjutasin: tahan töötada aeglasemalt, nii et mul poleks kümmet näitust järjekorras – et oleks kergem olla.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel