Kuidas minust vaevu keskkooli lõpetamise järel kirjanik sai, on minu jaoks mõistatus. See on nagu ühe jalaga mees, kes otsustab stepptantsijaks hakata. Mu isa ei olnud tüüpiline Lõuna lapsevanem, ta tahtis vägagi, et mul edu oleks. Olin ainus laps ja ta ütles mulle alati, et võin teha kõike, mida tahan. Ta ütles: "Ära kuula kedagi ja ära kahetse kunagi midagi, mida sa teed." Samal ajal kui mu ema vaatas mind, nagu oleksin puu otsast kukkunud. Tema ettekujutus minu tulevikust oli töökoht telefonifirmas.
