Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oli selgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu. Sõna püüdsid nad üksmeelselt edasi lükata. Eelistasid vaikida, end vaikusel piinata ja ikkagi vaikusel end ka reeta lasta: just vaikus hüüdis neile teineteise häälega kõiki kardetud sõnu. Kuid nad mängisid edasi, vaikisid edasi, lastes oma teadet nende hirmsate, plahvatusjõuliste pauside ajal aina selgemaks ja võimukamaks vormuda. Ja ikka lükkasid edasi sõna. Päästvat, leevendavat, hukutavat, kohustavat sõna.
