Ja siis puhkevad õitsele veel lehed — kollased ja purpursed, roostekarva ja oranžid, piprakaunapunased ja tumedalt verevad; ja punavad, päikesevärvi, mustad ja sinakaläikelised marjad; ja raagus okste kollane, ruuge ja helehall koor; ei, me pole veel lõpetanud. Ja isegi siis, kui lumevaip katab maad, jäävad tulipunaste marjadega tuhmjassinine astelpõõsas ja mustad männid ja elupuud ja jugapuud; kõigele sellele ei tule eales lõppu.
Ma ütlen teile, surma ei ole; ei ole ka talveund. Me ainult kasvame ühest ajajärgust teise. Me peame elu suhtes kannatlikud olema, sest elu on igavene.
