Meie igatsust koha järele, kus saaksime igavesti rahus elada, peegeldab muidugi ka meie juurdlemine eksistentsikaduvuse üle. Me teame, et peame ühel päeval lahkuma, ja meil tuleb õppida selle teadmisega elama. Ainsaks lohutuseks on ehk see, kui saame midagi edasi anda, elu ennast, aga ka teadmisi, kogemusi, tuge – lastele, kaasinimestele. Üksnes jagades isetult seda, mis on meile oluline, leiame midagi, mida võiks pidada igaveseks eluks.
