Maailm on lahke kunstnike vastu. Meie kogesime seda lõputult kogu oma pikal teekonnal Melaneesiasse. Ja see oli midagi palju paremat kui tavaline kaastunne ebapraktiliste olendite vastu. Me märkasime, kuidas meile täiesti võõraste inimeste nägudel tekkis äkki huvi, kui nad teada said, et me oleme kunstnikud. Sellisel juhul vajasime abi. Endastmõistetavalt eeldati (ja peaaegu alati õigesti), et meil on millestki puudu või oleme hädas. Soovimata kiidelda iseendaga, sest ühiskonna suhtumine kunstnikusse ei sõltu tema kui isiku veetlusest ega tema andekuse astmest, ma arvan, et läbikäimine kunstiinimestega äratab inimolendeis selle "inimlikkuse", mis nendes leidub. Midagi selletaolist ei toimu teiste elukutsetega inimeste suhtes. Ja miski muu maailmas ei oleks võimaldanud meie ekspeditsioonil, kellel ei olnud pennigi hinge taga, jõuda nii kaugele, nagu seda on Saalomoni saared.
Caroline Mytinger, "Mööda Korallimerd", tlk Rein Tarmisto, 1962, lk 26
