Caroline Mytinger

Caroline Mytinger (6. märts 1897, Sacramento, California, USA — 3. november 1980) oli USA kunstnik, kelle loomingu tuntuim osa on portreed Vaikse ookeani lõunaosa elanikest.

"Mööda Korallimerd"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Caroline Mytinger, "Mööda Korallimerd", tlk Rein Tarmisto, sari "Maailm ja mõnda", Tallinn, ERK, 1962.

Ma lähenen oma tänu väljendamisele kohase aukartusega ja võib-olla veidi liigse ettevaatlikkusega. Sest kui tänada abi eest suurt hulka inimesi, võib näida, et vihjatakse suure ja ulatusliku töö sooritamisele. See oleks ebaviisakas. Ent ometi ei suuda ma tänatavate hulka vähendada. Et me oma ülesande melaneeslaste maalimise — täita suutsime, selles on teeneid paljudel inimestel; ja vaatamata sellele, kui kõrgelt meie tööd hinnata, oli iga üksikugi inimese abi korvamatu tähtsusega; ilma selle abita ei oleks me kunagi suutnud nii palju teha, kui me tegime. (lk 7)
Meie abistajate hulgas oli näiteks «indiaaninaise mees», kelle õige nimi jääb meile alatiseks teadmata. Ta oli elust vintsutatud iirlane, kes oli abiellunud maoorilannaga ja elas Uus-Meremaa ühes kauges maakolkas; kõik, mida ta meie heaks tegi, oli see, et ta sõudis meid üle järve — see vähendas umbes nelja miili võrra meie neljakümnemiilist jalgsiretke ühe tätoveeritud maoori otsingul. Tal tuli mõte meid üle järve viia ilmselt sellepärast, et meie ei teinud seda neljakümnemiilist jalgsiretke mitte lõbu pärast, vaid seetõttu, et meie rahakukkur oli tühi ja me ei võinud endale lubada bussisõitu. Veelgi enam — järve teisel kaldal soris iirlane oma taskus, tõi sealt esile kolm šillingit ja pakkus neid meile; ta vabandas summa väiksuse pärast ja ütles, et me saame selle eest vähemalt natuke teed osta, kui me seda vajame. Ja kui me end võlglastena tunneme, siis võime anda selle summa kunagi kellelegi teisele, kes mõnd šillingit vajab. (lk 7)
Teadmine, et maailmas leidub sellist inimlikku headust, tiivustas meid peaaegu niisama palju kui meile osutatud vähem abstraktne abi. Ja see teadmine hoiab meid veel praegugi masendusse langemast maailmas, mis on täis vihkamist riikide, rahvaste ja üksikisikute vahel. (lk 7-8)
Kõigile nendele, kellele ei meeldi kogu see nii paljude inimeste toetusel tehtud töö tulemus, nagu see on esitatud raamatus «Peadejaht Saalomoni saartel. Mööda Korallimerd», võin üles anda Harry Noyes Pratti E. B. Crockeri Kunstigaleriist Sacramentos. Tema oli see, kes nägi kurja vaeva, lugedes läbi naelade viisi originaalkäsikirja, ja kes võttis endale vastutuse, soovitades mul saata sellest mõned untsid kirjastajale; ma olen talle tänulik, et ta võttis koorma mu õlgadelt, öeldakse, et ühe naise eluülesanne ei olevat täidetud enne, kui ta hoiab käes enda väikest raamatut; ja oli lausa piin otsustada: kas oli õige, et ma selle kirjutamise lõpule viisin. Ent see oli ikkagi mr. Pratt, kes vaatas käsikirja enne kirjastajale saatmist läbi. (lk 9)
- "Tänuavaldused"

Ühel päeval sõitis meie ekspeditsioon üsna lihtsalt välja maalima portreesid primitiivsetest negroididest, kes elavad Vaikse ookeani edelaosas. Ma ütlen «üsna lihtsalt» sellepärast, et meid ei koormanud ekspeditsioonide tavalised mured, nagu eelnev rahahankimine, eelkäijate kogemuste tundmaõppimine, kahtlused, varustus ja ekspeditsioonilaev või -lennuk; meid ei koormanud isegi sõprade head soovid ja usk meie edusse ega perekondade keelitused sellest ettevõttest loobuda. Iseärasuseks oli ka seik, et meie ekspeditsioonil puudus see «isikuline koosseis», mis igas teatmeteoses kaasneb sõnaga «ekspeditsioon». Meie ekspeditsioonirühm koosnes vaid kahest üsna noorest naisest: minust — portreemaalijast — ja Margaret Warnerist — inimesest, kellel oli iga töö ja asjaga hakkamasaamiseks nõiduslik võime nagu jumalal, kes tehniliste vahendite puudumise oskuslikult võluvõimuga asendas. Margareti ekspeditsioonivarustuseks oli ukuleele.

Ent kõigest sellest hoolimata me olime ekspeditsioon; meil oli oma eesmärk. Kui lugeja selle eesmärgi võib-olla mõnikord silmist kaotab, nagu see seikluste keerises juhtus sageli ka meie endiga, siis nõuab hea komme, et ma juba ette tema ees vabandaksin. (lk 11)

Meie eesmärgiks oli jäädvustada üht gruppi neist «mahajäänud inimolendeist, kes on kiiresti kadumas sellesinatse maa pinnalt tsivilisatsiooni survel». Meie tulevased modellid ise aga ei olnud hoopiski nii pompoossed kui ülaltoodud tsitaat. Nad olid «mustad» päid küttivad kannibalid, keda nimetatakse melaneeslasteks ja kes asustavad saari, mis piiravad Korallimerd Austraaliast kirdes. Nende asumisala algab põhjas Uus-Ginea maismaast ja kulgeb Saalomoni saarte kaudu lõunasse kuni Uus-Kaledooniani. (lk 11-12)

Üks peamisi põhjusi, miks me valisime maalimiseks just selle «väljasurevate ürgelanike» grupi, peitus nende asumisala kompaktsuses ja kättesaadavuses. Muide, ma pean tunnistama, et see kaalutlus oli meie plaanides üks neid väheseid, millel oli reaalne aluspõhi. Ja on ju ka ilmne, et on võimatu mingist inimtõust täielikku portreed saada, kui selle liikmed paikneksid laialipillatult ühest poolusest teiseni, nagu näiteks on lugu meie kodu läheduses elutsevate «väljasurevate ürgelanike» indiaanlastega. (lk 12)

Meie ekspeditsiooni marsruudi oleks pidanud määrama selle inimtõu geograafiline paiknemine, aga juba enne oma reisile siirdumist me heitsime kõrvale Uus-Meremaa rühmituse, sest see asetses — kui arvesse võtta meie rahalisi võimalusi — meie põhimarsruudist liiga kaugel. Ma ei tea, miks ma küll toon enda õigustamiseks sellise kehva vabanduse, sest reisile asudes ei olnud meil tegelikult ju pennigi taskus. See on ilmselt selleks, et oleks lihtsalt mingi vabandus; meie reis näis kaardil kenamana ilma selle pika nooleta sinna alla, lõunapooluse suunas. (lk 12-13)

Nii lihtsad olidki meie plaan ja eesmärk.

See väga suur lihtsus võib-olla näitabki, kuivõrd küpsed me olime oma ekspeditsiooni projekti koostades. Kuid on võimalik, et nende sõprade umbusk oli põhjendatud, kes väitsid, et mitte mingi naiste ekspeditsioon, pealegi sellise varustusega nagu meie oma, pole suuteline minema peadekütte maalima, veelgi vähem aga tagasi tulema, omaenda pead tervetena õlgadel. Ükski mees ei olevat sellega hakkama saanud. «Ükski mees ei ole seda isegi üritanud,» vastasime meie. (lk 13)

Kui me sellel udusel märtsikuu päeval Kuldväravast välja purjetasime, oli meil kaasas meie püha eesmärk, nelisada dollarit ja veidi peenraha, hea tervis ja aega — see oli kõik. Ma rõhutan «kõik», sest olin kindel, et sellest piisab. (lk 13)

Ja arvatavasti näis naelsterlingite puudumine etendavat kõige väiksemat osa, sest meil oli kaasas veel vana mõlkis sigaretitoos, mis omas maagilist võimet kulda toota. See toos sisaldas joonistustarbeid, mis pidid kinni maksma meie sõidu Melaneesiasse — ja tagasi. Murdunud joonistussöe- ja kustutuskummitükid selles toosis olid juba loonud portreejoonistusi, mis olid kinni maksnud meie sõidud läbi suurema osa Ühendriikide; needsamad joonistused olid finantseerinud ka meie sõitu Havai saartele ja kogunud varuks need nelisada dollarit, mis meil ekspeditsioonile asudes taskus oli. Kuid see raha ei olnud sugugi selleks määratud, et meid Melaneesiasse viia: see oli rohkem tagavarafond «surnukehade kodumaale toomiseks». Meie lootsime, et plekist sigaretitoos jätkab peadelõikamist nii kaua, kui Vaikse ookeani lõunaosas leidub veel asulaid valgete elanikega. Nii kaua kui seal on veel eurooplasi peadega, mida joonistada, ja rahapungadega, milledest samasuse eest maksta, on meil väljavaateid portreedeäriks. Nii me lootsime. (lk 13-14)

Me olime arvamusel, et oleme küllaldaselt kogemustega varustatud, et sääraste valgete peade omanikega edukalt võitlusse astuda. Sest meie ekspeditsiooni liikmed olid juba vanad partnerid. Margaret oli mänginud minule kui Rembrandtile Hendrickjet juba sellest ajast alates, mil ma portreedetegemise oma kõrgeks kutsumuseks valisin, üheskoos olime läbi käinud Ühendriigid ja portreedeäri teinud, rännates linnast linna ja külast külla, ühest rannikust teiseni. Ja et Margaret oli alati igas olukorras suurepäraselt hakkama saanud, siis võis sama loota ka käesoleval peadejahil.

Margaret oli paljudes stuudiotes modelle hankinud ja oskas nendega ümber käia; ta lõbustas portreteeritavaid poseerimisseansside ajal, laulis neile rahustavaid hällilaule oma ukuleele saatel, luges neile ette või mängis nende lastega mitmesuguseid mänge — lühidalt, Margaret tegi kõik, et poseerijad oleksid ärkvel, püsiksid vajalikus asendis ja parast portreede lõpetamist tunneksid huvi ka nende eest maksmise vastu. (Meie portreetellijate hulgas oli rohkesti valgeid metslasi.) (lk 14)

Igal võimalikul juhul lugesime antropoloogiaalaseid raamatuid, kõike, mida on kirjutatud inimolendeist ja mis oli avalikest ja ülikooli-raamatukogudest laenamiseks kättesaadav. See ei olnud üleoleva intellektuaalitseja valik. Usaldustväärivad jutustused inimestest on tegelikult üheks kõige huvitavamaks lektüüriks, mis üldse olemas on; see on põnevam kui ükski väljamõeldis. Ja nendest raamatutest saigi alguse meie plaan maalida ürgasukaid. Kõikides raamatutes kurdeti, et ürgelanikud on välja suremas; mis võis siis olla maalijale veel huvitavam, kui luua mälestusmärk piltide kujul mõnest niisugusest rahvast, enne kui nad igaveseks kaovad. (lk 15)

Ainus asi, mida meil San Franciscost välja purjetades küllaldaselt oli, aga mida me tollal veel vääriliselt hinnata ei osanud, see oli aeg. Seda oli meil varuks terve eluaeg. Ja see kulus meile marjaks ära. Sest ainuüksi säärased ekspeditsioonid, kes on kindlustatud priskete pangakontodega, võivad endale lubada seda lõbu, et sõidavad otseteed valitud objektile, kõrvaldavad rahakoti abil kõik segavad tõkked ja tulevad triumfiga tagasi koju, enne kui üldsuse huvi nende vastu kustunud on. (lk 15)

Honolulus, seega veel koduterritooriumil viibides, oli meil tasuliste portreedega kolossaalne edu; me maalisime siin ka kenakese hulga havailasi. Kuid need ei olnud ju polüneeslased, keda me maalida olime tahtnud. Need olid havailaste mitmesuguses astmes kombinatsioonid ja variatsioonid jaapanlaste, portugallaste, filipiinlaste, hiinlaste ja sakslastega. Polüneesia havailased olid juba peaaegu täiesti hävinud, maha tallatud Nelja Ratsaniku poolt ja hääbunud rassi elujõu nõrgenemise tagajärjel, mis hakkas ürgelanike hulgas maad võtma seoses valgete inimeste sissetungiga. (lk 15)

Järelikult me vaatasime Fidži saarte poole erilise lootusega, sest sealt ja mõnedelt nende naabruses asuvatelt Polüneesia saarterühmadelt me võisime saada meile vajalikke polüneesia päid, samuti ka melaneeslaste allrassi kuuluvaid fidžilasi, kes pidavat elama Suva saarel.

Kuid, oh häda, sõit Suvale oli ainus kiire vahespurt kogu meie jahiretke vältel. Me sõitsime Suvale laeva vahedekki topituna ja alles päev hiljem, kui uuesti värske õhu kätte pääsesime, avastasime, et auriku esimene ja teine klass on tulvil kroketimängijaid — seda liiki inimesi, kes rohelisel murul palle veeretavad; nad kõik olid teel Fidži saartele. Suvas toimusid tollal selle aasta kesksed kroketivõistlused ja sinna, keset ookeani asuvasse väiksesse linna, ruttasid sisserändajate parvena mitte üksnes meie laeva puupüsti täitvad mängijad, vaid sinna sõitis laevadel kroketimängijaid üle kogu Vaikse ookeani. Kui me Suvasse jõudsime, siis selgus, et siin ei leidu meie väikesele päid küttivale ekspeditsioonile enam voodiasetki, ning me olime sunnitud laevale tagasi pöörduma ja lõppude lõpuks edasi alla lõunasse — Uus-Meremaale — sõitma. (lk 15)

Ent leides end, ehkki vastu tahtmist, Uus-Meremaal. avanes meil nüüd võimalus küttida maooride päid, kes kuuluvad kaugelt samuti melaneeslaste hulka. Me oleksime end süüdlastena tundnud, kui oleksime nad oma kavast välja jätnud. Lõppude lõpuks me jõudsime niikaugele, et mitte üksnes ei võitnud kohalikku argust portreede suhtes nende hulgas, kes nende eest maksta suutsid, vaid otsisime üles ka viimse elusoleva tätoveeritud maoori sõdalase, püüdsime ta kinni ja saime tema pea kolm kuud enne, kui ta «väljasuremisele määratud ürgelanikuna» oma viimsele teekonnale asus. (lk 16-17)

Portreedetellimisel on palju sarnaseid jooni epideemiaga: see peab ühelt kliendilt teisele nakkama: kui aga tarbijad asuvad üksteisest liiga kaugel, siis on epideemia levik aeglane või see ei levi üldse. (lk 17)

Kui Margaret ja mina «Matarami» söögisaali astusime, olime kohe rõõmsalt üllatatud. Leidsime siit meie ekspeditsioonile midagi säärast, mida ei teadnud sugugi oodata ega loota — terve karja või peaaegu terve linnakese valgeid päid. Ja nad istusid peenelt lõksus, sest kogu nädala jooksul ei olnud neil mingit võimalust laevalt jalga lasta ning puhkeva epideemia eest pääseda. Söögisaalis viibis hetkel umbes kolmkümmend reisijat, aga meie teadsime reisijate nimekirja järgi, et rohkem kui kakskümmend inimest olid kuhugi pakku läinud, püüdes nähtavasti kuidagiviisi üle elada sõitu Sydney sadamast avamerele, mille erakordselt tugev talvetorm oli muutnud vahutavaks katlaks. Kõik reisijad olid «valged ja üle kahekümne ühe» ning nad kõik, välja arvatud ainult pool tosinat, olid teel tagasi koju, saartele. Meil ei jäänud muud vaeva, kui portree-epideemia käiku lasta.

Selle levitamistehnika oli lihtne. Margaret pidi vaid kedagi paluma minule «naljapärast» poseerida, ning siis, kui pealtvaatajad näevad, kuivõrd suur samasus luuakse plekist sigaretitoosi abil, tahavad nemadki üksteise võidu poseerima hakata. Kui reisijate hulgas leidubki mõningaid venivillemeid, siis ajab igav, üksluine laevaelu nad enne reisi lõppu ikkagi meie võrku. Söega teostatud meistritöö läheb neil pea pealt maksma kolm gini. Asi on nimelt nii, et kunstiteoste eest tasu võttes tuleb arvestada mitte naelsterlingites, vaid ginides, sest inglise klassiühiskonnas määrab gini väike, šillingiline üleolek naelsterlingist kindlaks vahe alaväärtusliku «käsitöö» ja tõelise «taide» vahel. (lk 18)

Plantaator, kes oma puhkuselt Lõunast tagasi pöördub, ei kõlba enam portreeobjektiks, seda nii finantsiliselt, vaimselt kui ka füüsiliselt. Ta on murtud mees. Plantaator võib pärast kolmeaastast töötamist Lõunasse puhkama siirduda niivõrd haigena või kurnatuna troopikapalavusest, et vaevu jalul püsib; kuid pärast tervise taastamist Sydney jahedates baarides kaotab ta võime isegi istuda. Reis tagasi saartele on sellisele mehele julm naasmine unelmate maailmast reaalsesse ellu. On selge, et säärases seisundis teda joonistada ning selle eest veel kolme gini taotleda on lootusetu üritus. (lk 19)

Peale Margareti ja minu leidus laeval ainult viis naisolevust. Kolm nendest olid siinmail haruldased ringsõidul viibivad turistid — küllalt julged, et saartel malaaria-kandja moskiito anofelesega kohtuda; kuid neil ei olnud siiski nii palju südidust, et vastu panna meie rünnakutele, ja nad langesid portree-epideemia ohvriteks. (lk 19)

Kaks ülejäänud naist olid plantaatorite abikaasad. Vanem neist tuli Sydney haiglast, kus ta oli ravil olnud musta palavikuga. Must palavik, nagu me teada saime, on korduvatele malaariahoogudet sageli järgnev haigus, mis lõpeb enamikul juhtudel surmaga. Ka see haigusest toibuv naine ei meenutanud sugugi tervenenud inimest. Ta sarnanes rohkem ülikooli arstiteaduskonnas õppeotstarbeks kasutatava laibaga, mis pealegi on liiga kaua «basseinis» ligunenud. Tema nahk oli kummalise värvitooniga, mis meenutas chop suey tee värvust ning oli nii õhuke, et sellest paistsid läbi veresooned ja silmi ümbritsevad lihased, hellest hoolimata kinnitas see naine, et ta tunneb end «tervise juures» olevat. Meie aga ei kahelnud, et tema elupäevad on lõpukorral ja et tema perekonnaliikmed oleksid tänulikud, kui saaksid kadunukesest mälestuseks portree. Kuid selle naise välimus sarnanes üldiselt niivõrd «nässus» plantaatorite omaga, et meil ei olnud südant soovitada tal selle pärijatele nii vajaliku portree jaoks poseerida. (lk 19-20)

Me saime palju muu kõrval teada, kuivõrd suurte raskuste ja katsumustega on seotud perekonnaelu saartel. Vaevalt küll need raskused ähvardasid otseselt meid — peadejahil oleva ekspeditsiooni liikmeid —, aga sellegipärast õppisime neist jutustustest palju huvitavat. Me kuulsime näiteks, et valged naised peavad sünnituse ajaks Lõunasse sõitma, et vältida mürgistust, mis võib sünnitajat ohustada saartel, vaatamata sellele, et Tulagis on olemas haigla. (Meid pani imestama ka asjaolu, kuidas hoiduvad sellest ohust pärismaalannad.) Õigupoolest peab last ootav naine Lõunasse sõitma juba oma raseduse algul, sest sellal võivad kergesti tekkida mitmesugused komplikatsioonid: võib haigestuda malaariasse ja muudesse saartel esinevatesse tõbedesse. Pärast sünnitust aga on vaja, et nii ema kui ka laps jääksid mitmeks kuuks arstliku järelevalve alla, sest mõnikord on malaaria lapsele edasi antud juba sünnieelselt ning sageli sünnivad lapsed suurenenud põrnaga ja muude näärmekahjustustega. Omada perekonda või, teiste sõnadega, elada normaalset täiskasvanud inimese elu, on saarte valgetel elanikel seotud suurte raskustega. (lk 20-21)

Kas tõesti peame ka, meie paratamatult malaariasse jääma ja muutuma lõpuks piiritussepandud eksemplaride sarnaseks? Mida küll ette võtta selle haiguse vältimiseks?

Me olime juba avastanud, et selles küsimuses on olemas terve rida koolkondi. Üheks silmapaistvamaks oli ettepanek ravida malaariat nagu tavalist külmetushaigust. Seda voolu esindas Uus-Ginea kullakaevur, keda me olime kohanud Sydneys; ta puhkas seal ja hõljus seetõttu muidugi «unelmate maailmas». Tema oligi see, kes meid hoiatas malaariavastaste kaitsesüstimiste eest, kinnitades et sel juhul me väldime küll korduvaid malaariahooge, kuid saame koheselt malaariale järgneva musta palaviku! Meid ei olnud raske veenda süstidest loobuma, sest need olid pealegi kallid ning meie ameerika tervise varud olid veel üsna tõhusad, igatahes suuremad kui meie Austraalia naelsterlingite, tagavara. Kullakaevuri nõuandeid järgides Ostsime torbikutäie hiniini kapslites, et end malaariasse jäämise korral ravida. Küsimus meie haigestumisest näis ilmselt olevat päevselge ja seda arvamust jagas ka üks laeval olev vana kogenud saarteelanik. Ka tema oli hiniini poolt, aga see pidavat olema tablettide kujul. Ta põhjendas seda asjaoluga, et kui meie «kord» kätte jõuab, peab hiniin mõjuma kiiresti; kapslite sulamiseks aga kuluvat liialt palju aega ning raviefekt jääb väikeseks. Saime selle informatsiooni enne Brisbane'i jõudmist, kus meil õnnestus veenda üht sealset apteekrit meie kapslitetorbikut kahe tablettidetorbiku vastu vahetama. (lk 21)

Laeval leidus nii ettevaatusabinõude pooldajaid kui ka mis-tulema-peab-sellest-pääsu-ei-ole fataliste. Esimesed soovitasid iga päev sisse võtta viis graani hiniini ning kinnitasid, et selle kuuriga tuleb algust teha hiljemalt kümme päeva enne anofelestemaale jõudmist.

Ja nii me hakkasimegi iga päev hiniini neelama. Kuigi me ei olnud veel kunagi malaariat põdenud, eelistasime sellele siiski hiniinivõtmist; mina ainult imestasin, kuidas ma küll nüüd portreejooniste tegemisega toime tulen, sest hiniini tõttu hakkas mu pea kumisema veidratest häältest, mis meenutasid vee tilkumist ja liblikate pekslevate tiibade kahinat. (lk 22)

Mis-tulema-peab-sellest-pääsu-ei-ole fatalistide hulka kuulus ka laeval olev Austraalia noormees; kellel oli omapärane nimi Vivian Nankervis. (Ta jääb teile meelde juba ainuüksi selle nime tõttu.) Ta oli «roheline» uustulnuk, sündinud impeeriumi ehitaja, kes sõitis esmakordselt saartele, et seal oma õnne otsida. Ta pidi tööle asuma kookoseistanduse ülevaatajana Guadalcanari saarel.

Ei olnud mingit kahtlust, et see nooruk malaariasse haigestub, sest ta pidas end liiga kangeks meheks, et mingeid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta. Mis see «tühi haigus» temale ikka tegevat. Te muidugi teate selliseid mehi, kes on nii energilised ja täis elujõudu, et ei kärsi haiged olla isegi siis, kui nad tõepoolest haiged on. Ehk teiste sõnadega: Nankervis oli kahekümne kuue aastane, üle kuue jala pikk ning poksija musklitega. Ta oli kena poiss isegi säherduse veidra eesnimega nagu Vivian.

Nankervis kiitles, et ta ei ole oma elu jooksul päevagi haige olnud. Ent me ei olnud Austraaliast veel kuigi kaugele jõudnud, kui tal hakkas pea pööritama, niisamuti nagu see pööritas meil hiniini tõttu. Tema aga ei tarvitanud hiniini; tema pea oli segamini teistsugustel põhjustel: ta oli vaadanud liiga sügavale Margareti sinisilmadesse. (lk 22)

Kapten oli rohkem kui seitsmekümne inimese hulgas, kes meie auriku elanikkonna moodustasid} ainus rahulik,, terve mõistusega modell portree jaoks. Ma hakkasin teda joonistama lihtsalt selleks, et töötada, ilma mingi kasusaamise tagamõtteta: portree kavatsesime talle kinkida. Ent sellega me tegime endale seda ise aimamata hindamatu teene. Oli ju tegelikult nii, et meie väljavaated reisimiseks Saalomoni saartel mööda Korallimerd olenesid temast; sõltuvalt tema tujust me kas pääseme edasi või jääme toppama. (lk 22-23)

Me hakkasime töötama kapteni kajutis; õieti öelda, kapten poseeris mulle kajutis, mina aga istusin joonistuslauaga väljas dekil, sest kajut oli liiga väike meie kõigi mahutamiseks. Kui ma joonistama asudes sigaretitoosi avasin, pöördusin, nagu mul kombeks oli, selle kui võlu-laeka poole väikese palvega; see oli lihtsalt vormitaide, teatud respekt tema võimete ees meile lendavaks võlu-vaibaks olla.

Margaret hõivas ühes oma ukuleelega tavalise positsiooni modelli vastas, sundides viimast sellega oma pead kogu aeg ühes ja samas suunas hoidma. (Et poseerija pea alati ühes ja samas asendis oleks, selleks peab ta näiteks alati ühe ja sellesama jala üle teise asetama, nii nagu see oli portreteerimise algul.) Oli täiesti võimatu musitseerivalt Margaretilt pilku lahti kiskuda. Margaret mängis alati täie andumusega. Tema sõrmed, mis olid treenitud viiulimänguks, liikusid väledalt üles-alla mööda ukuleele kaela, teine käsi aga lendles keeltel sellise kiirusega, et üksnes juba säärane mängutehnika sundis modelli lummatult paigal püsima. See oli alles muusika! Minu arvates on Margaret ainus mängija, kes oskab ukuleelet tõelise muusikariistana kõlama panna.

Margareti repertuaar oli väga mitmekesine: ta oskas lugusid, mis vanu häid leedisid ärkvel hoidsid, ja samuti selliseid, mis kapteni jala lõbusalt takti lööma panid. Hiljem me saime teada, et sellel taktilöömisel on ka oma eriline tähendus. (lk 23)

Meie kapten oli paks ja kõhukas šotlane ning kui ta naerma hakkas, sai ta naer alguse kusagil tema tohutu keha sügavuses ja tungis siis järk-järgult ülespoole, keha pinnale, meenutades maa-aluste kihtide üleskerkimisprotsessi. Seda naeru võis alles siis märgata, kui see kapteni keha pinnale jõudis ja tema valge tärgeldatud mundrikuue ägedalt vappuma pani. Kuid selle juures jäi tema ümmarguse näo ilme muutumatuks, ainult suu oli veidi ajatud, et õhupursetele väljapääsu võimaldada. Vaatamata Margareti veidi siivutu sisuga laulukestele, jäi kapteni näoilme alati šotlaslikult mõrkjaskarmiks. Ja nii me siis töötasime ja tegime ajalugu; kapten aga istus ja silmitses oma ümara kõhu vappudes Margaretti ning heitis vahetevahel mõrusid pilke minu suunas. (lk 23-24)

Plekist sigaretitoos kujutas kaptenit tavalise, sellele toosile omase objektiivsusega. Näiteks andis ta kaptenile kaela; muidugi, kael tal tegelikult ka oli, aga kui kapten istus, siis ei olnud seda just eriti näha. Me lasksime kaptenit poseerida vormimütsis, sest plekist sigaretitoos ei saanud mind aidata kujutada juukseid, mida tal enam ei olnud. Me teadsime oma kogemustest küllalt hästi, mida on sobiv portreepildil esile tuua ja mida on tarvis vajaduse korral varjata. (lk 24)

«Ah nii, te võtate siis hiniini, et mitte haigeks jääda!» müristas kapten. Ta rääkis alati nii, nagu peaks ta tormist üle karjuma. «Miks te mürgitate end hiniiniga? Pealegi jääte siis oma hammastest ilma, enne kui ükski sääsk teid on hammustanud. Jälgige ainult seda, et kõht oleks korras, ja jooge head šoti viskit, mida ma teile annan!» müristas kapten edasi. "Siis jääte terveks kuni oma pulmadeni, mille eest juba mina hoolt kannan.»

Muide, kapteni väljendus pulmade kohta oli omajagu põhjendatud: ta oli Lõunast viinud saartele palju tütarlapsi, kuid vastupidises suunas mitte ühtegi. (lk 24)

«Nüüd aga näidake, mida te olete siia minust sehkendanud!» sõnas ta viimaks.

Ma tõmbusin kõrvale, tundes portreekunstnikule tuttavaid kannatusi (ükskõik kui kindel ta oma tööle ka ei ole), kui modell esimest korda oma portreed vaatab. Tavaliselt, lahkusin sellisel juhul toast ja jätsin kogu löögi raskuse Margareti kanda. Ise aga seisin kusagil nurga taga ja kuulatasin kriitikalaviini, mida minu juuresolek ei tõkestanud. Ent siin ei olnud mul kuhugi varju minna ja löögi pidin vastu võtma ise. Ma ei kahelnud, et kapten möirgab: «Püha tädi! Kes see siis on!» Või siis pomiseb: «Täielik sarnasus,» mida samuti ei saa kunstnikule just kiituseks lugeda. Kuid asi seisis selles, et ma ei olnud veel kunagi varem joonistanud šotlasest kaptenit. Ta vaatles portreed oma tavalise mõru näoilmega ega lausunud sõnakestki. Me ootasime vaikides ja ei teadnud isegi, kas tohime valminud portreed talle kingituseks pakkuda. Viimaks lõpetas kapten oma kujutise vaatlemise; ta hakkas valmistama, mingit segu, mida ta nimetas «Matarami spetsiaalkokteiliks». Ta valas joogi klaasidesse — ainult meile kahele — ja sõnas siis tavalisest veelgi mõrkjama ilmega:

«Sellega olete minu perekonda vastu võetud.» (lk 24-25)

Lugu sellest, kuidas need palmid siia sattusid, oligi saladuse võtmeks, miks kapten ametikohustuste täitmisel karskusest lugu pidas.

Mõned aastad tagasi, järjekordselt saartereisilt tulles, oli tema laev selle rifi otsa sõitnud. Laev oli kopralaadungis ning seal leidus ka mõningaid terveid kookospähkleid. Avarii ajal sattusid mõned pähklid rifile, hakkasid juurduma ja aastatega kasvas neist kolm viljakandvat kookospalmi. Nõnda tekkiski kapteni «istandus».

Avarii ajal ei olnud vahis mitte kapten, vaid teine laevaohvitser ning järelikult oli kapten süütu. Ent kui laev teeb läbi avarii, siis langeb kogu vastutus ikkagi kapteni kaela; ta läheb automaatselt «erru» ja tema meresõidukarjäär on läbi. Ent sellel toriseval merekarul oli oma «perekond», kelle moodustasid nende saarte valged asukad, keda ta peaaegu kõiki oli oma pika teenistusaja vältel edasi-tagasi sõidutanud. Kaptenil oli nende hulgas soe poolehoid. Nad tegid palvekirja, kuhu viimne kui üks mees ja naine alla kirjutasid, ning palusid teda nende kapteniks alles jätta. Laevakompanii oli sunnitud oma klientuuri palvele, mis õigupoolest võrdus nõudmisega, järele andma. Aga et keegi ei saaks kirjutada rifil toimunud avariid šotlase šoti viskisse loomupärase kiindumuse arvele, siis ei võtnud kapten sellest ajast alates teenistuskohustuste täitmisel olles enam tilgakestki kangemat, isegi mitte endatembitud mõõduka kangusega «Matarami spetsiaalkokteili». (lk 25-26)

Kui portree lõpetamisel pakutakse kokteili, siis juuakse tavaliselt kunstniku terviseks, sõltumata sellest, kas ta on seda ära teeninud või mitte. Kuid nüüd, kus meie modell — kapten — seisis tühjade kätega sõnatult oma portree ees, pidime ise enda terviseks jooma. Tõstsime siis klaasid ja jõime kõigi šotlaste terviseks, sest kapten oli Voy klannist, meie aga MacDowelli klannist.

«Et me alati ulgumeredel kohtuksime!» ütlesime meie.

«See on ainus paik, kus me võime kokku saada,» tähendas kapten.

«Highlands'il ei ole meie jaoks paika,» lisasime meie. «Seal surevad kunstnikud nälga.»

Ja äkki süttis kapteni silmis, rippuvate kulmude all väga sõbralik pilk. (lk 26)

Maailm on lahke kunstnike vastu. Meie kogesime seda lõputult kogu oma pikal teekonnal Melaneesiasse. Ja see oli midagi palju paremat kui tavaline kaastunne ebapraktiliste olendite vastu. Me märkasime, kuidas meile täiesti võõraste inimeste nägudel tekkis äkki huvi, kui nad teada said, et me oleme kunstnikud. Sellisel juhul vajasime abi. Endastmõistetavalt eeldati (ja peaaegu alati õigesti), et meil on millestki puudu või oleme hädas. Soovimata kiidelda iseendaga, sest ühiskonna suhtumine kunstnikusse ei sõltu tema kui isiku veetlusest ega tema andekuse astmest, ma arvan, et läbikäimine kunstiinimestega äratab inimolendeis selle «inimlikkuse», mis nendes leidub. Midagi selletaolist ei toimu teiste elukutsetega inimeste suhtes. Ja miski muu maailmas ei oleks võimaldanud meie ekspeditsioonil, kellel ei olnud pennigi hinge taga, jõuda nii kaugele, nagu seda on Saalomoni saared. (lk 26)

Me ei jõudnud veel trepinigi, kui kuulsime uut kärgatust:

«Ja ärge unustage sukki jalga panna. Ma ei või lubada, et minu laeval tüdrukud poolalasti ringi hulguvad!»

«Aga meie ei saa!» hüüdsime vastuseks. «Meil ei ole sukki!»

Ja see oli täiesti tõsi: viimsel sukapaaril olid silmad maha jooksnud juba nädalaid tagasi. (lk 27)

Kuid mitte miski sellest, mida me olime lugenud, ei valmistanud meid vähimalgi määral ette selleks, mida me pidime esmastest allikatest malaitalaste kohta kuulma oma reisi teisel päeval. Nädal aega tagasi olid Malaital asuva Sinarango mägiküla elanikud nottinud maha kogu rühma valitsuse esindajaid!

Mingisugune mõrv Sinarangos ei omanud tegelikult meie suhtes mingit tähtsust. See küla asetses saare südames, kuhu meil ei olnud mingit vajadust või soovi minna. Ja üldse, üheainsa inimese tapmine ei oleks kedagi eriti erutanud, isegi mitte saarte valitsust ega valgeid plantaatoreid, samuti poleks see eriti häirinud Lõuna ajalehtede toimetusi. Valgete inimeste üksikuid tapmisjuhtumeid esineb Melaneesias veel alatasa, kuigi need ei toimu kaugeltki nii sageli ja nii etiketikohaselt kui tapmised tsiviliseeritud maades. See oli käesoleval juhul tapmise massilisus, mis kõiki vapustas; midagi selletaolist ei olnud kusagil Lõunamere saartel juhtunud juba hulk aastaid. (lk 29)

«Matarami» pardal valitses ebatavaline õhkkond, micla minul kui ameeriklasel on raske kirjeldada, sest selle loojateks olid britlased. Meie ammutasime oma muljeid rohkem sellest, mida me tunnetasime, kui sellest, mida kuulsime. Seal, kus meie, ameeriklased, lõputult lobiseme ja arutleme, nagu näiteks oma või võõraste sõdade puhul, seal pigistavad need britid vaid huuled üle oma võltshammaste kangekaelselt lukku ja jäävad ootama. Kuid ka nende närvid olid pingule kruvitud. Nad olid alatasa kummargil raadiobülletäänide kohal, lõunalauas aga vahetasid kuivi kommentaare, mis sarnanesid pigem küsimustega. Igale sellisele märkusele järgnes tähendusrikas vaikimine ja üksteise otsa vahtimine. Paistis, et sündmuste1 edasine käik oli ka neile üsna ebaselge. (lk 30)

Oli öö, lillakassinine kuupaisteta öö troopikas. Kui pimeduses hakkas nähtavale ilmuma Tulagi, valdas meid see mitte millegagi võrreldav erutus, mis kaasneb saabumisega võõrasse sadamasse öösel: kes võib teada, mis avaneb silmadele saabuval päeval!

Praegu me nägime enda ees vaid saare ähmast kogu, mis säras üleni tuledes nagu jõulupuu; selle allosas sulasid tuled kokku pidevaks valgusmereks. Vähehaaval võis eraldada laternaid, mis tantsisklesid tumeda vee kohal ja heitsid kummituslikku valgust lõputule hulgale väikestele paatidele; viimaks hakkas silm seletama ka inimkujusid. Laeval ja kõikjal vee kohal kostis vilet, kisa ja hüüdeid ning kaikus pikk veniv huige «Sail-o-o, sail-o-o!», millega siinsetel saartel võetakse vastu iga, nähtavale ilmunud laeva. (lk 32)

Kui me alumise deki vaatlemisest ärkasime, leidsime, et olime täiesti üksi jäänud. Ümberringi kostis veel kõikjalt askeldust ja lärmi, kuid ühtegi hingelist ei olnud näha.

Tahtsime just alla minna, et selgitada, kuidas seal tegelikult on lood ülestõusuga, kui ilmus stjuuard, kandes süles väikest grammofoni; talle järgnes teine mees heliplaatide; virnaga. Rahulikult keeras stjuuard grammofoni üles, ja kohe kõlas <<Yes, Sir, That’s My Baby». Seejärel stjuuard lahkus ja jättis muusikariista oma alluva hoolde.

Järgnevalt ilmus kapten Voy. Ta oli ilma tärgeldatud mundrikuueta ja tema kaela ümber rippus käterätt nagu sportlasel; kapteni tohutu kere fassaadi kattis sinine kummist köögipõll.

«Kus siis see Malaita sõda on?» uudistasime meie.

«Sõda?» kraaksatas kapten küsivalt ja hakkas siis võppuma oma kmnmipõlles nagu hiiglasuur tarretisepall. «Ah jaa, kas te siis baaris pole veel käinud? Oodake veidi, sõda tuleb kohe siia. Aga vahepeal lubage teid tantsima paluda.»

Ja nii, nagu ta oli, käteräti ja põllega, pöörles ta hetk hiljem minuga tantsukeerises. Me ei jõudnud veel üle laevadekigi tantsida, kui ma taipasin, mis tähtsus on kummipõllel. Ilma selleta oleksin ma uppunud higisse, mis voolas kerakujuliselt kaptenilt; nüüd puutusin otseselt kokku ainult tema märgade kätega. Seni ei olnud tänane öö just eriti kuum tundunud, kuid nüüd tilkusime mõlemad higist eraldi ja üheskoos. Higiallikad algasid mu peanahast ning voolasid alla mööda juukseid ja lõuga. Teise tantsutuuri ajal voolas higi juba ojadena mööda rinda ja selga alla, valgus jalgu mööda linastesse kingadesse ning leotas need läbi; jalad aga tursusid ja paisusid kingadest välja.

Kapten lausa haises higist; ma ei leia selle jaoks pehmemat väljendust. Aeg-ajalt poetas ta mu maha, et käterätiga oma lõua alt ja,kaela ümbert higi pühkida; seejärel kuivatas ta ka käed, haaras minust jälle kinni ning hakkas keerutama, ähkides ja higi laiali pritsides.

Selle tantsuga avas kapten vormikohaselt regulaarse «laeva piduõhtu», mis tuli ära pidada igal juhul - olgu siis sõda või rahu. (lk 33-34)

Ma olin muutunud juba läbimärjaks, kui meie laevalagi hakkas täituma khakivärvilistes mundrites džentelmenidest. Nägin, kuidas Margaret; isegi kleidi istmekoht märg, tantsis higipiisku piserdades, nägu vastu pika Nankervise rinda surutud. Järgmisel ringil silmasin ma hetkeks Margareti punetavat nägu; see väljendas teravat piina: seekord oli Margaret kellegi lühikesi pükse kandva džentelmeni embuses, kes keerutas teda nagu takukoonalt. Maailmas ei leidu teisi kahejalgseid olendeid, kes suudaksid mõnevõrragi võistelda austraallastega, kui viimased on tantsumuusika rütmist vaimustusse sattunud. (lk 34)

Kuid ükski neist vabatahtlikest ei osanud jutustada Malaita hädaohust palju rohkem, kui me juba teadsime laeva raadio kaudu. Ja sellegi vähese pidime neist sellidest lausa välja pigistama. Mitte ükski nendest meestest ei võtnud seda sõda tõsiselt. Ma arvan, et enamik sõdasid on vist sellised: mida lähemal neile, ollakse, seda vähem leidub neis ülevat romantikat. Malaita sõda hakkas õhtu kuludes meenutama Gilberti ja Sullivani rumaltühise sisuga operette. (lk 34)

Kuid alles hiljuti olid plantaatorid, siis veel surmtõsidust täis, organiseerinud vabatahtlike väesalga, sest kohalik haldur ei palunud nende arvates Fidži saartelt küllalt kiiresti sõjalist abi mõrtsukate mahasurumiseks.

Kohalikud valitsusvõimud püüdsid plantaatoritele selle tembu eest omal viisil kätte tasuda. Kui viimased kogunesid Tulagisse täis verehimu, sunniti neid kõrvetava päikese käes iga päev kaheksa tundi rividrilli tegema. Kohalikud valitsusvõimud ilmselt uskusid, et ühes higiga aurab vabatahtlike peakoludest välja ka igasugune soov moodustada vabatahtlike väesalka.

Ent vabatahtlikud pidasid vahvalt vastu ja lõpuks koguni kauplesid endale välja regulaarsõjaväe seisundi koos sõjaväepalga, toiduratsioonide ja komandeeriva ohvitseriga. Nad nõudsid (ja oskasid ka välja kavaldada) isegi seda, mida ei ole ette nähtud üheski sõjaväemäärustikus: kvardi head viskit nädalas iga mehe kohta — malaariavastaseks ravimiks. Muidugi jõid nad kõik seda profülaktikaks. Ja et just täna oli selle malaariavastase moona väljajagamispäev, siis on ka arusaadav, miks vabatahtlikud lugesid sõda malaitalaste vastu tühiseks, kergeks lapsemänguks ning valmistusid nädala pärast tagasi pöörduma oma istandustesse, kandes tääkide otsas tapetud «mõrtsukalike elajate» skalpe. (lk 34-35)

Kui ma silmad lahti sain, nägin, et läbi illuminaatori kajutisse hoovavas ümaras kuumas päikesekiirte vihus lendles tohutul hulgal mingeid putukaid. Need ei olnud moskiitod, vaid kookosemardikad, kes on kopra laadimise lahutamatuteks kaaslasteks. Meie kajut lausa kubises neist putukatest; ruum oli väga kuum ja täis kookospähklilõhna; ilmselt võttis meie laev koprat peale. (lk 38)

Kõik need hääled —- müra ja lärm, trummipõrin, verd tarretama panevad karjed ning jooksumüdin — kostsid siitsamast, laohoone ja meie laeva laadimisdeki vahelt.

Meie laadimisdekil haigutas hiiglasuur must avaus, millelt kate oli kõrvaldatud; teise tohutu suure musta avause moodustasid laohoone väravad. Ja nende kahe avause vahet liikus kahekordne ahelik pruune inimesesuurusi põrnikaid. Need, kes sibasid välja laohoone mustast avausest, olid kahekorra kõveras hiiglasuurte, saja viiekümne naelaste koprakottide all; üks säärane koprakott kaalub rohkem, kui on laadija enda kehakaal. Niipea kui selline põrnikas mööda õõtsuvat planku laevale jõudis, heitis ta oma kandami dekile ja saatis oma päraniaetud suust õhku metsiku hüüde; siis ajas ta end sirgu ja muutus äkki inimeseks. Seejärel jooksis see inimene müdinal tagasi alla mööda planku, trummeldades sellel taktis koos teiste laadijatega oma suurte lamedate jalalabadega. (lk 39)

Ma nägin neid täielikult, igaüht neist, sest nad olid paljad, välja arvatud vaid valge puuvillasest riidest riba lap-lap ümber puusade; kuid nad olid isikupäratud, ilma personaalse erinevuseta. See oli vaid kahekordne liikuv ahelik kedervarretaolisi figuure suurte nägudega, sest nende päid ehtisid tohutud üleskammitud soengud; see oli virdav vool rikkalikku hennavärvilist satääni inimnahka, üleni kaetud higi ja kookosõliga. Kui need figuurid minust mööda ruttasid, mängles päikesevalgus nende tugevatel lihastel täpselt niisamuti kui raudjate võidusõiduhobuste nahal. Ükski valgenahaline jooksja ei jäta kunagi sellist mõjuvat muljet.

Me olime oma reisi kestel kuulnud paljugi nende «mustade elajate» laiskusest, kuid ma ei ole kunagi näinud ühegi nahavärvusega inimesi kiiremini töötamas. Ma ei olnud üldse kunagi varem näinud sellist paljaste inimeste massi töötamas, olgu siis aeglaselt või kiiresti. Oli kindel, et need esimesed melaneeslased ei sarnanenud ühegi teise inimestekogumiga maailmas. (lk 40)

Ma olin oma supelmantli illuminaatori tulisele raamile pannud ja end võimalikult kaugele välja sirutanud, toetudes lõuaga illuminaatori servale. Vastasel juhul poleks ma arvatavasti kuumuse ja erutuse tõttu jalul püsinud. Äkki müristas kusagilt hästituntud hääl:

«Teie, seal all! Kas ma pole öelnud, et te ei tohi end päikese käes ilma troopikakiivrita näidata!»

Mul ei jäänud muud üle, kui nõusolevalt noogutada. Muidugi, kapten Voy pidi ise ettevaatlik olema, sest tema pea oli peaaegu juusteta, minul oli aga juukseid peaaegu niisama palju kui pärismaalastel. Ja me ei olnud iialgi lugenud, et mõni Lõunamere saareelanik oleks päikesepiste saanud. (lk 40)

Teatud osa sellest «tööentusiasmist» on iseloomulik ainuüksi laevade laadimisele. Asi on selles, et laev peab kulgema ettenähtud sõiduplaani järgi, hoolimata sellest, kui suur on pealelaaditava kopra kogus igas istanduses. Mida suurem on laadung, seda suurem on kiirus ja elevus, sest see on ainus aeg, mil kõik värvatud töölised üheskoos töötada saavad. Pealegi on see «laeva aeg», mis on samavõrra erutav sündmus nii pärismaalastele kui ka valgetele. (lk 40, joonealune märkus)

Troopikakiivrilool on oma ajalugu. Margaret oli alustanud sellega juba Sydneys, kus me tegime mõningaid tagasihoidlikke sisseoste saarte tarvis. Ma ütlesin siis, et ma ei taha välja näha nagu mõni kaameli seljas poseeriv naisturist ja keeldusin kiivri ostmisest. (Pealegi olid nad üsna kallid.) Ent Margaret oli kiivri omandamise mõttest lausa vaimustatud ja ta ostis kiivri, mis oli niisama šiki välimusega nagu roomiktank. Kiivri serv oli ligikaudu tolli paksune ja kumerdus ümberringi allapoole; ääris oli tagantpoolt pikem, mis teooria järgi pidi varjama kaela. Kui Margaret selle imetoreda kübara pähe pani, siis oli võimatu kindlaks teha, kus on Margareti esi- ja kus tagakülg; seda sai määrata ainult tema jalgade asendi järgi. Aga kui te põrandale laskudes üles vaatasite, võisite näha Margareti rõõmsalt säravat nägu mürkrohelises valguses, mis peegeldus kiivri äärise alumiselt kattelt. Säherdune värvus on valitud nähtavasti selleks, et üheaegselt eemale tõrjuda nii infrapunaseid kiiri kui ka meessoo esindajaid. Selle kiivri jaoks ei olnud ühtegi asendit, kus ta oleks sobinud, isegi sellisele kütkestavale tütarlapsele nagu Margaret. (lk 40-41)

Närvekahjustavaid infrapunaseid kiiri esineb ekvatoriaalsetel aladel suurel hulgal; samal ajal on kasulikke, kosutavaid ultraviolettkiiri vähe; viimased on ilmselt liiga lühikesed, et suudaksid läbi tungida siinsest väga tihedast atmosfäärist. (lk 41, joonealune märkus)

See oli niisiis üks Saalomoni saari. Me nägime temast vähe, sest pikk looklev teerada, mis residentsi juurde viis, oli ääristatud põõsastega, millede kohal kõikjal, kuhu silm ulatus, kõrgusid risti-rästi põimunud kookospalmide lehed. Teerada oli kaetud pimestavalt valge korall-liivaga, millele õõtsuvad palmilehed heitsid sinise fantastilise tantsiskleva varjudemustri. See õõtsuv muster ja lämmatav kuumus võisid otse merehaigeks teha. Kuid põõsastara välimus oli veelgi vähem rahustav: see oli peaaegu katkematu müür krootonite sidrunkollasest, mis vaheldus rohelisega; viimase pinnal eretasid sarlakpunaste laikudena hiina roosi õied. (lk 42)

Majas võttis meid vastu rahulik, külmavereline Guvutu missus; tema juures viibisid külalistena põgenikud Malaita saarelt. Kell oli alles üheksa, kuid külalised istusid juba teelauas ja jõid mitte külma, jahtunud teed, vaid head, kanget, tulikuuma inglise teed.

«Ah, te peate jooma teed!» hüüatas majaperenaine. «Te peate jooma palju vedelikku. Kas te teate, et sadamast üles maja juurde tulles te kaotasite terve kvardi vedelikku. Küllap näete, kuidas te kaalust maha võtate, kui kavatsete saarestikku kauemaks jääda. Ja sööge nii palju kui suudate, kas või vastu tahtmist.» (lk 43)

Kogu selle jutuajamise vältel serveerisid kaks malaitalastest teenrit käratult teed. Nad kandsid laitmatult valgeid, sinisega kanditud saronge (mida siin nimetatakse lap-lap), millede avamishõlmal olid isegi väljaõmmeldud monogrammid. Iga nende juuksekarv oli täpselt omal kohal nende täiuslikes kerakujulistes mustades soengutes; soengute tippu olid mõlemad teenrid pistnud punase hiina roosi õie. Neil olid puhtad kaunid käed ja pikad kuivetud peeneotsalised sõrmed nagu esteetidel — või nendel, keda me tavatseme esteetideks pidada. (Enamikul ilukummardajatel, keda mina näinud olen, olid lühikesed tömbid sõrmed.) Nende sõrmeküüned olid ebatavaliselt pikad, kuigi nad olid sõrmeotste juurest ära lõigatud; küüntel oli kahvatulilla värvus, sest küünte all pigmenti ei ole. Ja need teenrite delikaatsed käed käsitsesid õrna portselani Mingide-aegse poeedi elegantsiga. (lk 43-44)

Siis asusime tagasiteele mööda sedasama lämmatavat, taimestikust piiratud tunnelit. Päike säras nüüd kesktaevas ja lehtede varjud liival olid liikumatud, otsekui oleksid nad raamitud valgesse koralli. Me lonkisime aeglaselt, sest ei olnud kuhugi kiiret, vähemalt niikaua, kui oli veel kuulda kauget müra, mis tunnistas, et meie laeva laadimine kestab.

Õhus oli tunda tugevat lõhna, mis meenutas värske vere hõngu. Ma hakkasin nuusutama õisi, et selgitada selle lõhna päritolu. Hiina roosi õied ei lõhnanud üldse, aga tavaliselt tugevasti lõhnavad punase jasmiini ja gardeenia õied lõhnasid hoopis nõrgalt. Kõik õied kubisesid sipelgatest. Ma kummardusin, et üht närbunud gardeeniat nuusutada, ja tundsin äkki, kuidas minu pead uhtus kuum higilaine: mis siis, kui kõik need suurte suudega malaitalased — laevalaadijad, siinse istanduse poolsada töölist ja kuivetute sõrmedega maja teenrid — üles tõusevad! Mis siis, kui need sadakond pärismaalast viskavad äkki käest koprakotid ja teekandikud ning võimu enda kätte võtavad? Mida meie siis peale hakkame? Mida...? Ma jäin seisma, et kuulatada. Ümberringi ei kostnud enam ühtegi häält: «Mataram» pidi nähtavasti olema laadimise lõpetanud. Valitses täielik vaikus nagu. kuupaisteta ööl kõrbes. (lk 44)

Kui ma peaksin oma kujutlusvõime järgi maalima pildi metslasest, kes valmistub tapmiseks, siis ma ei suudaks luua midagi mõjuvamat, kui see värelev viirastus, kes ilmus äkki meie ees teekäänaku tagant nähtavale. See oli tõeline metslane, aga ta oli meie nägemisest ilmselt samavõrra ehmunud kui meie tema ilmumisest, sest ta peatus järsku ning jäi hingeldades meie otsa jõllitama. Tema päratu suur suu rippus ammuli ja ninasõõrmed olid puhevil pika valge luust ninaehte kohal. Tema silmad pöörlesid metsikult laiade sarnadega näos, mis oli üle võõbatud valge värviga. Kõikjal selle viirastuse ümber lehvisid kollase krootoni oksad, mis olid pistetud käsivarre- ja jalasidemete vahele ning kuhugi tahapoole. Kuid peamine oli just see pikkade teravate kiskudega viie jala pikkuste odade kimp tema käes, mis tegi selle imeeluka kõige ohtlikumaks tüübiks, keda ma kunagi näinud olen.

Ma arvan, et minu neerupealsed näärmed olid viidud viimse piirini ja nüüd nad ütlesid üles: kui ma olin taibanud veerandi meie praeguse olukorra ohtlikkusest, hakkas higi tulvama ojadena. Ent ma ei pistnud jooksu, nagu olin algul tahtnud teha, kui see kohutav nähtus meie ette ilmus. Ma langetasin vaid pea oma saatuse palge ees: nüüd ei saa ma vist enam kunagi juua kuuma teed ja süüa biskviite! Ja võta või jäta, ka Margaret käitus täpselt samuti.

Kui mul jälle jätkus julgust pead tõsta, nägin, et metslane seisis oma endisel kohal, pööritas endiselt silmi, kõigutas end ja hingeldas. Ent nüüd sügas ta oma pead, ja seda tegi ta ühe oma hirmuäratava oda otsaga. Säärane toiming kõigutas suuresti meie kurbi kartusi, sest ükski tapmiseks valmistuv surelik ei hakkaks ometi tegelema peasügamisega. (lk 46)

Et pärismaalane seisis ikka endiselt meie ees keset teerada, siis oli olukorrast pääsemiseks ainult kaks võimalust: kas taanduda ja roomata läbi põõsastara või külmavereliselt temast mööduda; viimasel juhul aga jääks ta meile seljataha. Ent kogu selle küsimuse otsustas meie eest «Matarami» vali sireenihuige - tundemärk, et laeval keegi veel niipalju elus on, et sireeni suudab anda. Sireeni huige pani meid kõiki kolme õhku hüppama ja kui verejanuline metslane maabus nagu tellimise peale teeraja ühel serval, pistsime jooksma laeva suunas. Jooksime kõigest väest, kuid kannibal püsis meie kannul, hõikudes kogu tee kuni rannani! Tõsi küll, seejuures hoidis ta end meie taga teatud aukartustärataval kaugusel.

Kui me «Matarami» nähtavuspiirkonda jõudsime, oli suurim õnnetus see, et kapten Voy ise, täiesti elus ja hea tervise juures, seisis komandosillal ja vahtis meid. Isegi siit kaugelt võisime näha, et see pagana šotlane vappub naerust, ja see vappumine jätkus isegi siis, kui me söögisaali jõudsime.

«Oh teid, kartmatuid kolbakütte!» müristas ta õnnelikuna. «Üksnes ameeriklased saavad sellega hakkama, et teevad jooksutreeningut säärasel maal nagu Saalomoni saared.»

Ta teadis väga hästi, miks me olime jooksnud. Olime nüüd andnud ainet ühele saartelugudest, mis võibolla kunagi ei sure. «Kas olete juba kuulnud lugu kahest ameerika tütarlapsest...?» (lk 46)

Pisut ebaharilik selle sündmuse juures oli seik, et keegi ei olnud kavatsenudki meid, uustulnukaid, hirmutada. Metslasest jälitaja ei olnud keegi muu, kui meile lubatud modell, aga keegi ei olnud teda käskinud end välja ehtida, nagu oleks ta mõni sõjaretkeks valmistuv irokees. Teda oli vaid kästud end põhjalikult korda seada «pildi» jaoks; tema aga oli teinud kõik, mis oskas, et anda oma parimat; seetõttu oligi tal ehtimistööks kulunud kaks tundi. (lk 46-47)

Ka see kogu maailma lõhestav ebainimlik kisendus, mida me kuulnud, olime, leidis üsna lihtsa seletuse. See oli normaalne, melaneesiapärane nähtus. Kui mingi laeva laadimine on lõpetatud, toovad laadijad kuuldavale vägeva kergendusröögatuse. Kui me niisugust häält teist korda kuulsime, viibisime parajasti sadamakail; see laadijatesalga kergendushüüatus toimus hetkel, mil viimne laadija laadimisplangult alla jooksis. See hüüatus oli läheduse tõttu hoopis südantlõhestavam. Suured tõmmud näod, päranirebitud suud, kus paistsid roosad suulaemandlid, keeled ja tugevate hammaste rivid. See kõik kokku ajas päris kananaha ihule. On raske ülehinnata mõju, mida see inimhulga rõõmutu karje avaldab. Proovige kord minna keldrisse ja karjuda seal surmtõsiselt nii kõvasti kui suudate, hoides enda ees peeglit. Siis te vahest tunnete umbes midagi sellesarnast, isegi siis, kui teie nahk on liiliavalge. (lk 47)

Selle peatüki moraal seisab selles, et «kannibalide saartele» sõitnud autorid ei tohi enda hukkumise põhjust veeretada siinsete metslaste kaela. Selle põhjus peitub hoopis mujal. Kuumus ja uustulnukate hirmutamiseks mõeldud lollid jutud ning asjaolu, et pärismaalasi vähe tuntakse, pluss veidi kujutlusvõimet — see võibki toitu anda vägevatele ebaõigetele ajakirjanduslikele soperdistele. (lk 47)

Meie ees on Malaita!

Valgustatuna tagant varasest hommikupäikesest, näis saar pika kitsa maaribana; veevööt, mis meid temast eraldas, oli päikesekiirtes niivõrd pimestavalt valge, et maa .ise näis värvituna. See oli nagu abstraktsionisti meremaal.

Selle saja miili pikkuse saare mõlemad otsad näisid lõpetamatutena, hajudes värvitu taeva ja veepinna kuuma hägusse. See maismaariba meie ees, alates tema hambulisest ülaservast, mis teravalt eraldus loitva taeva taustal, kuni ühtlase rannajooneni, näis lamedana, elutult hallina. Need läbiuurimata mäetipud olid nagu ilma kõrguseta ning valge lainemurd all tundus jõuetu ja kaugena, olles hoopiski erinev sellest murdlainetusest, mis on löönud hambad ookeani alahuulde ja moodustab tõkke kõikidele võõrastele sissetungijatele, kes püüavad saare saladuse jälile saada.

Mõne aja rippusid horisondi kohal signaallippude vanikuna lainelised pilved — tundemärk, et keset ookeani asetseb tükike kuumaksköetud maismaad. Siis alustas üha tõusev päike oma tööd. Pilved muutusid väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks tundus, et neid pole üldse olnudki.

Veidi hiljem, kui päike ulatus valgustama ka saare läänenõlvu, muutus maastik veelgi tühjemaks ja elutumaks. Lamedas hallis ilmusid nähtavale mäeahelike valgustatud tipud, kuid ikka ei olnud veel olemas perspektiivi; valguskiired ei suutnud välja joonistada ka orgude kontuure. (lk 49)