Władysław Reymont

Władysław Stanisław Reymont (sünninimega Stanisław Władysław Rejment, eesti keeles varem lühendatult Wladislaw St. Reymont; 7. mai 1867 – 5. detsember 1925) oli poola realistlik kirjanik, kirjandusrühmituse Noor-Poola liige. Aastal 1924 sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Eesti keeles on ilmunud Reymonti jutustus "Õiglus" (tõlkija Artur Roose, Tartu: Valik, 1927), novellikogu "Kaebealune nr. 437" (tõlkija Artur Roose, Tartu: Noor-Eesti, 1929), romaan "Tõotatud maa" ("Ziemia obiecana"; tõlkija Lydia Skomorowska, eessõna Jerzy Kaplinski, Tartu: Loodus, 1936) ja tema peateos, romaanitsükkel "Talupojad" ("Chłopi") Artur Roose ja Bernhard Linde tõlkes 1929-1934.

[Kurowski:] "Surmal on siiski omad head küljed. Ainult see mõtlematus, millega ta pühib mehhaaniliselt ära nii vajalikud kui ka ebavajalikud..."
- "Tõotatud maa" ("Ziemia obiecana"), I kd, XVI ptk, Kraków: G. Gebethner i spółka, 1899, lk 432

Allikata

Vaesus sepistab inimest kõvemini kui sepp rauda.
Tõel pole kodumaad, seepärast koheldaksegi teda kui hulgust.
Tegelikkus on samast lõngast kui unenäodki.

Välislingid