1990. aastad
Proosa
[muuda]- 1990. aastad olid küll anarhilised – maffiapealikud lasid üksteist õhku – aga kunsti mõttes oli see aeg jumalik. Kõike võis teha ja millegi peale ei öeldud, et see on liiga imelik. Eks praegu tohib ka, keegi ei tsenseeri ega piira... Samas peab arvestama, et kui teed midagi, mis ei ole mainstream, siis sinna see jääbki. Keegi ei pööra sellele tähelepanu.
- Kai Kaljo, intervjuu: Kaarin Kivirähk, "Kunst sinu ümber. Kai Kaljo: vahel tuleb remondimees ja jääb Wiiralti akti ette itsitama", Postimees, 10. aprill 2021
- [1990ndatest:] Ööelu oli neil aastatel hull. Pättidel polnud mingeid piire, ülbust ja vägivalda oli hullupööra ning üsna tihti pritsis baarides veri. Poisid said peksa, tüdrukuid viidi kaasa ja keegi ei saanud midagi teha. Vaheleastuja sai julmalt peksa. Käisime sõpradega üsna tihti Tartu ja Tartu ümbruse baarides, katsudes siiski neist hullematest eemale hoida. Olen näinud, kuidas Tartu ööklubis Rukkilill lendasid suured ümmargused rasked puidust lauad – üks grupeering läks teisega arveid õiendama – või Ülenurmes olnud baaris, mille nime enam ei mäleta, olid põrandal maas suured vereloigud ning kedagi lohistati välja autosse. Tagantjärele oleme eakaaslastega mitmeid kordi arutanud, kuidas me ellu jäime. Me polnud ju kodusistujad, uudishimust toppisime oma nina igale poole.
- Kärt Anvelt, intervjuu: Kairit Tsäro-Mirme, "Eesti tuntud näod meenutavad 30 aasta taguseid aegu", Kroonika, 20.08.2021
- [1990ndatel] Naiste positsioon ühiskonnas isegi halvenes, võrreldes nõukogude ajaga, ning iseseisvate ja haritud Nõukogude Eesti naistele nähti avalikus diskursuses ette vaid rahvuskehandi taastootmisega seotud ülesandeid (ning naised ise olid sellega enamjagu nõus).
- Barbi Pilvre, "Eesti mehelikkused", Vikerkaar 4–5/2014