Mine sisu juurde

Achilleuse laul

Allikas: Vikitsitaadid

"Achilleuse laul" (originaalpealkiri "The Song of Achilles") on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Madeline Milleri 2011. aastal ilmunud debüütromaan.

Tsitaadid teosest[muuda]

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Madeline Miller, "Achilleuse laul". Kirjastus Koobakene 2018. Tõlkinud Hedda Maurer.

  • Minu isa oli kuningas ja kuningate poeg. (Lk 7)
  • [Achilleus:] "Tere tulemast Phthiasse." (Lk 24)
  • Ma nihutan end tema poole, see on kaduvväike liigutus. See on nagu kosest alla hüpata. Ma ei tea, kuni selle hetkeni, mida ma teha kavatsen. Ma kummardun ettepoole ning meie huuled maanduvad kohmakalt vastu teineteist. Need on nagu paksud mesilase kehad, pehmed ja ümmargused ja nektarist pöörased. Ma tunnen oma suus tema maitset - kuuma ja magusat nagu kõrbemesi. Mu kõht vibiseb ning soe piisake naudingut valgub mu naha all laiali. Veel. (Lk 61)
  • Ta pöörab ringi ja tormab - maailma kõige kiirem poiss - mööda randa minema. (Lk 62)
  • Armsad jumalad, mõtlen ma, palun tehke nii, et ta ei vihkaks mind. (Lk 62)
  • [Cheiron:] "Ära anna nii kergesti käest, mida sa täna võitnud oled." (Lk 76)
  • Oli ka tiheda tikandiga hobusetekk, mis pidi ehtima printsi ratsut.
"Ma loodan, et see ei ole mulle," ütles Cheiron kulmu kergitades.
  • Me olime nagu jumalad maailma koidikul, meie rõõm oli nii ere, et me ei näinud midagi peale teineteise. (Lk 96)
  • Ma vaatasin tagasi Achilleuse poole. Ta hoidis nüüd kõrvarõngaid oma kõrvade juures, keeras neid üht- ja teistpidi, prunditas huuli, elas oma tüdrukurolli sisse. Tema pilk eksles mööda saali ringi, peatudes hetkeks minu näol. Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma naeratasin. (Lk 146)
  • Kõik tüdrukud peale ühe. Veel enne, kui viimane pasunahuik vaikida jõudis, oli Achilleus haaranud ühe hõbetatud mõõga ja selle tallenahksest tupest välja tõmmanud. Tema teed ukseni tõkestas laud; ta hüppas sellest üle, nii et silme eest võttis kirjuks, haarates käigu pealt kaasa oda. Ta maandus jalgele, relvad juba tõstetud, ta hoidis neid surmavas tasakaalus, nagu seda ei oleks suutnud ükski tüdruk ega ka ükski mees. Oma põlvkonna suurim sõdalane.
Mu pilk jõnksatas Odysseusele ja Diomedesele ning ma nägin oma õuduseks, et nad naeratasid. "Tervitused, prints Achilleus," ütles Odysseus. "Me oleme sind otsinud." (Lk 146)
  • Ta kroogib suu kokku. "Kas sul rohkem mälestusi ei ole?"
Ma olen mälestustest kokku pandud.
"Siis kõnele." (Lk 327)
  • "Ma tegin seda," ütleb ta. Ma ei saa alguses aru. Ent siis näen ma hauda ja märke, mille ta on kivi sisse kraapinud. ACHILLEUS, võib sealt lugeda. Ja selle kõrval: PATROKLOS.
"Mine," ütleb ta, "Ta ootab sind." (Lk 329)
  • Pimedas sirutavad teineteise poole läbi lootusetu, raske hämaruse kaks varju. Nende käed kohtuvad ning valgus kallab nad üle nagu tulvavesi, nagu voolaks sajast kuldsest urnist välja päike. (Lk 329)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel