Carina Paju

Allikas: Vikitsitaadid

Carina Paju (sündinud 17. mail 1992) on Eesti aktivist ja ettevõtja.

Artiklid[muuda]

  • Omavalitsus peab olema inimesele arusaadav, usaldusväärne, väärtuspõhine, inimlik ja aus.
Üks süvalinn, omadele kätte mängitud, omasid eelistav, ressursse asjakohatult kasutav linn ei vasta nendele kriteeriumitele. Süvalinnast usaldatud ja sisulise linnani jõudmine on ebamugav. Vahel ka päris igav ja tüütu.
Miks igav? Sest korruptsioonivastane tegevus ja laiemalt demokraatia on järjepidev töö, eri arvamuste klapitamine ja kesktee otsimine.
  • Kuigi viitasin pealkirjas süvalinnaks tituleeritud Tallinnale, ei esine korruptsiooniprobleeme ju vaid pealinnas. Kõik omavalitsused peavad korruptsioonikolliga piike ristama. Korruptsioonil on aga üks tore nõrkus: mida rohkem on demokraatlikud õigused ja vabadused kaitstud, seda vähem saab korruptsioon vohada.
Üks sellistest korruptsiooni tõrjuvatest demokraatlikest alustaladest on meediavabadus. Paljud probleemid algavad sellest, et kõikjale ei jagu tähelepanelikke pilke.
  • Kui pahatahtlik inimene, kellel on võimalus oma olukorda kuritarvitada, tajub, et risk vahele jääda on väike, on tõenäoline, et ta ka teeb seda. Kui ta on kindel, et tegevust jälgitakse pidevalt ja vahele jäämise hind on võidetavast suurem, ei pruugi ta vääriti käituda.
  • Kuritarvitamiste vaoshoidmiseks tuleb jõuga läbipaistvust juurde tekitada. Teha normiks ja nõuda, et omavalitsuse andmed oleksid vaikimisi avalikud, asjakohased ja masinloetavad. See, kuidas otsuseid tehakse, peab olema avalikkuse jaoks läbipaistev ja kontrollitav.
  • On arusaadav, et parimas mõttes inimene tänavalt ehk volikogu liige ei pruugi kohe ametiposti kõiki ohte teadvustada. Irooniline on aga see, et korruptsioonialastel koolitustel osalevad enamasti need, kes juba jagavad teemast üht-teist ja kelle moraalne kompass toimib, kuid need, kelleni oleks vaja jõuda, ei arva, et neil oleks teadmistest puudu.
  • Üks asi on väline surve ja avalikkuse kontroll, aga me teame, et organisatsioon on organism, mis niisama lihtsalt ei muutu. Tõeliselt sisuliseks muutumiseks on tarvis juhtkonda, mis näitaks teed.
  • On oluline mõista, et vihjeandmine pole pealekaebamine, vaid demokraatliku riigi ning selle inimeste vara ja huvide kaitsmine. Inimesed paratamatult märkavad väärkäitumist, kuid praegu annavad sellest teada vähesed.
Seni, kuni me ei paku teavitajale seadusandlikku kaitset, peab ta usaldama oma juhti ja organisatsiooni. Ei ole ju sugugi ebatavalised olukorrad, kus vihjeandja isikut hakatakse paaniliselt välja selgitama ja temast proovitakse seejärel lahti saada. Ei ole kerge tekitada usaldust, et teavitust võetakse tõsiselt, teavitajat ei karistata ja juhtum lahendatakse. Siin peab olema juht see, kes näitab sõna ja teoga, et majas kehtib avatud uste poliitika ja probleemide tõstatamine on tänuväärne, mitte karistatav tegevus.
  • Kui eesmärgiks on seatud näiteks omavalitsuse allasutuste ja ühingute nõukogud depolitiseerida, saaksid teenistujad kõige paremini teada anda, kui seda eesmärki ei täideta. Kui palju praegu omavalitsustes sellist praktikat lubatakse? Ei tea, kas üldse kuskil. Avatud kultuuri takistamisega pärsitakse aga ka arengut.
  • Kui panna ühele teljele korruptsioonivabadus ja teisele huvirühmade poliitikakujundamisse kaasatuse aste, on üleilmsete analüüside põhjal tegu selge korrelatsiooniga. Mida rohkem on otsustusprotsessides eri pooli, seda vähem on võimalik ühel või teisel poolel olukorda kellegi erahuvides ära kasutada.