Kuid ehk leidub kusagil ühiskonna servades siiski inimesi, kelle jaoks töö pole nii keskne ja kõikehõlmav? Tõsielulisi näiteid otsides jõudsin diginomaadideni. Need on asukohast sõltumatud digitaalsed töötajad, kes samaaegselt töötavad ja reisivad. Ina Reichenberger kirjeldab ühes esimestest diginomaadidele pühendatud artiklitest, et nende keskseks väärtuseks olevat vabadus; tavaelu ja -töö on neile võõrandumist tekitav ja üheksast viieni elustiil liialt piirav. Nomaadid rõhutavad oma tarbimisharjumustes minimalismi ning vaba aja ja töö segunemist rahuldust pakkuvaks ja autonoomseks elukorralduseks. Hilisemates uurimustes on välja toodud ka nomaadluse tumedam pool: praegused noored loovinimesed ei suuda enam varem rikkalikke võimalusi pakkunud suurlinnades vastu pidada, kuna kõrged eluasemehinnad ja nende katmiseks tehtavad töötunnid (ja sellega kaasnev tööeetika) on lihtsalt ebamõistlikud ja kurnavad. Ja romantilise vabadusiha kõrval sunnib seegi siis juba pigem kaugtöötajana odavamatesse ja soojematesse ajutistesse sihtkohtadesse siirduma, seda praktikat võib aga tõlgendada ka uuskolonialismina.
"Aeg on raha," tsiteerib Max WeberBenjamin Franklinit, kes kehastas USA-s uue, sekulaarse, iga minutit ratsionaalselt kasutava tööeetika esiletõusu. Kuid minu intervjuud näitasid, et diginomaadide seas valitseb sootuks uutmoodi käsitlus aja ja raha omavahelisest suhtest. Aja kasutu raiskamise pärast ei muretsetud ning selle asemel et maksimeerida oma teenistust, proovisid paljud hoopiski maksimeerida oma vaba aega.
Nagu näha, ei olnud tegemist hipidega, kellele raha midagi ei tähenda – enne vaba aja nautimist pidi olema piisavalt investeeritud. Kuid nad rõhutasid, et samal ajal, kui sõbrad kodukandis üle töötavad ja laenukoorma all ägavad, on nomaadide põhimõtteks, et parem vähem raha, aga rohkem aega. Klassikalised antropoloogilised kirjeldused küttidest-korilastest osutavad, et kui piisavalt toitu oli korjatud, lõpetasid nad oma töö. Lääne mõistes alakasutati olemasolevaid resursse, nii tööjõudu kui loodust, ja Benjamin Franklinile tundunuks taoline käitumine lausa ebamoraalne. Samamoodi käitusid diginomaadid, kes ei kavatsenudki tööaega maksimeerida. Muudes töökohtades väga tuttava hõivatusega uhkustamise asemel rääkisid kaugtöö pioneerid uhkusega sellest, kuidas nad iseenda jaoks aega võtavad.
Kui valdavalt räägitakse produktiivsusest kui töö kiiresti ja efektiivselt ärategemisest, siis aeg-ajalt kasutavad diginomaadid produktiivsusest kõnelemist vahendina õigustamaks ennast kui moraalset indiviidi. Tihti tabasime end arutlemas ebamugavus- ja süütunde üle, mis kaasneb kahtlusega, et keegi peab meid laisaks. Isegi kui töötunde oli juba vähendatud ja tööviisi muudetud, juhtus aeg-ajalt siiski, et hakati end domineerivasse diskursusesse sobitama. Eriti kodustele ja n-ö meinstriim-ühiskonnale oma tööd ja elustiili seletades libistati end vahel raske töö narratiivi tagasi ning esitati end kui kõvasti tööd tegevat neoliberaali.
