Disainer

Proosa

• Disainerid on üldjuhul patoloogilised õigustajad ja põhjendajad – meid on nii treenitud töötama, aga see annab paljuski ka meie identiteedile tähenduse. "Miks?" voolab üsna ühtemoodi veres nii kasutajakogemusega tegeleval tootedisaineril, reklaamiagentuuri projektijuhil, kirjatüübidisaineril kui akadeemilisel disainer-kui-kunstnik/kuraator/uurija/kirjastajal. Meie kõigi olemus on sisuliselt vastus; me käitleme ja võimendame olemasolevat, teeme seda avalikumaks. Ärimaailmas on brändingustrateegiad ja vormiotsused põhjendatud kahtlaselt täpsete prognoosidega selle kohta, kuidas publik reageerib teatud värvile, kirjatüübile, keelekasutusele või navigatsioonile (à la oranž tõstab söögiisu, kirjatüübis Palatino laotud teksti on kõige kergem lugeda, X-nupu asukoht ülal paremal on kõige intuitiivsem). Disainerit on vaja, sest tema erioskus – lahendada probleeme ning muuta protsesse inimese jaoks efektiivsemaks ja nauditavamaks – tõstab elukvaliteeti, käivet ja kasumit.
• Tudengina jäi mulle mulje, et just küsimis- ja põhjendamisoskus on see disainerile eriomane, teda amatöörist eristav ja talle eksisteerimisõiguse andev võluvõime. "Miks" torkis, kiusas, hirmutas ja peletas eemale kõik lõbu, ilumeele, mugavuse või tuttavlikkuse pärast tehtud otsused. Oma tõsiduses ja kriitilisuses tekitas "miks" tunde, nagu disaineritel oleks mingi kõrgem, objektiivne positsioon süsteemide ja inimkogemuse hindamiseks ning parem teadmine nendesse sekkumiseks. Aastate jooksul olen hakanud aduma selle modernistliku tondi haprust. Intuitsioon, mängulisus, harjumuspära jmt on kõik legitiimsed disainiprintsiibid ja on ülivahva, et igaüks meist saab end disainivahendite abil nii hõlpsalt väljendada, nagu see tänapäeval võimalik on. "Miks mitte?" – kui mittedisaineri tehtud kujundus täidab eesmärki, edastab sisu ja kõnetab publikut, siis mis õigus on disaineril sellest kuidagi üle olla? Ilmselt meid ei olegi otseselt vaja. (See on muidugi üldtervislik suhtumine, millega peavad end harjutama kõik tänapäeva ilmakodanikud.)
• Vähetajutud tõsiasi on see, et kõigi nende eelkäijate analoogmaailmas täiustatud rollid kaotasid arvuti tulekuga suure osa oma relevantsusest, ent ometigi paistavad mitmed suurkirjastused nii meil kui mujal praegu toimivat paljuski sarnaste segregeeritud loogikate ja struktuuride järgi kui tollal. Küljendaja on madalaima pulga odavtööjõud, raamatusisu maketi loob keegi kunstiline toimetaja, disaineri ülesandeks jääb visualiseerida kaas. Samal ajal on paari aastakümne jooksul välja koolitatud terve hulk graafilisi disainereid, kes mõtestavad oma tegevust, sh raamatu kujundamist, holistliku digitaalse ja materiaalse sünteesina kõigist neist varem tehnoloogiliste tingimuste tõttu lahus olnud osadest. Tänapäeval ei oska ma selle kapseldumise taga näha muid põhjuseid kui traditsioonilembust, mugavust ja ignorantsust. Kirjastused jätkavad suuresti (mitme) põlve otsas kokku klopsitud hooletute keskpärasuste liinitootmist, sellal kui noored raamatu-kui-terviku-kujundajad otsivad endale kohta paralleeluniversumites.
• Teisalt pitsitab aina teravamalt tajumus, et iga raamat, nagu ka kunstinäitus, on alati potentsiaalselt välditav materiaalne kulu. Seda enam võiks selles rituaalses sünnitusprotsessis tulla ilmale midagi võimalikult läbimõeldut, millel on sisu kõrval väärtus ka füüsilise disainobjektina. Seejuures ei pea väärikas või eriline sugugi tähendama priiskamist – osav disainer pöörab piirangud ja kitsaskohad tugevusteks. Eesti on ideaalne koht põnevalt mõtestatud trükiste teostamiseks: meie tiraažid on väikesed ja trükikodade (tasku)sõbralikkus maailmakuulus. Oleks imetore, kui meie kirjastajad taipaksid seda hinnata ning otsida ja värvata vastava hariduse, kogemuse ja pühendumisega disainereid, selmet teostada hooletumaid variante.
  • Maria Muuk, "VÄLGATUS: Disainieetilisi peegeldusi", Värske Rõhk, 21.12.2021

• Kriisiolukorra võlu ongi loomingulisuse esiletulek ka neis, kes ameti poolest disainer või kunstnik ei ole.
  • Maria Muuk, "Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse", Sirp, 17.04.2020