Ametlikult ei olnud kirjastusel õigust mingeid iseseisvaid kontakte pidada, ei tohtinud otse isegi ametlikku kirja Ungari kirjastustele saata, selleks oleks pidanud Moskvast vist eriluba taotlema. Aga selleks polnudki erilist vajadust, kuna kõik tegelikud suhted olid isiklikult minu nimel, palun väga, mina olin toimetaja ja justkui kirjastuse esindaja, ja kõik kirjastuste ja tuttavate raamatupakid saabusid kirjastusse minu nimele, nii ka mitmed kirjandusajakirjad ja nende Sirp, Élet és Irodalom. Oli ju isegi periood, kui Eestis sai Ungari ajalehti tellida, ja kui enam ei saanud, siis tellisid-saatsid ungarlased ise, tähendab, ma olin tõesti nii-öelda ungarikeelne kõneisik Eesti ja Ungari kirjastuste vahel ja seega vastutav isik, mind komandeeriti nii mitugi korda tööülesannetes Budapesti värsket informatsiooni vahendama või tuli kutse sealtpoolt. Eriti head, isegi soojad suhted olid kirjastusega Európa, kes omakorda andis meelsasti välja eesti kirjandust – Tammsaaret, kaasaja autoreid, novelli- ja luuleantoloogiaid. Ja selle tõttu ka need üksikud sundkohustused, ei mäleta, kuivõrd käsu korras… Jah, küllap mõni nimi või teos sai ka sel kombel välja antud, et Moskva rahuneks, ja see oli jälle meie oma efektiivne kirjastamispoliitika. (lk 196)
Kas tead, kui osavasti ja diplomaatiliselt peatoimetaja Aksel Tamm nendel kõige raskematel aegadel tegutses ja manipuleeris ja mida kõike me saime välja anda või millele Moskva jälile ei saanud! Nii et kui päriselt nii saab juhtuda, et õige mees õigel ajal õiges kohas, siis tema see oli. (lk 196)
