Ungarlased

Proosa

• Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp. LR 48-51 (1981), lk 113

• Ruum oli varsti väga väga täis ja kes need seal kõik olid? Rühmiti ungari kunstnikke ja kirjanikke, juhtumisi oli kord üks ungarlane sinna toodud ja tema suust levis jutt üle kogu Ungari, ükskõik kus külas ka leidus mõni edasipüüdlik noormees, kuulis ta Fleurusi tänav 27-st ja siis elas ta vaid selle nimel, et sinna pääseda ja väga paljud pääsesidki. Neid oli seal alati, igas kujus ja suuruses, igas rikkuse ja vaesuse astmes, mõned väga võluvad, mõned lihtsalt tahumatud ning ikka ja jälle sekka mõni imekena noor talupoeg. Siis hulk sakslasi, keda eriti ei armastatud, sest neil oli alati kalduvus küsida näha kõike mis oli ära pandud, ja neil oli kalduvus asju lõhkuda ning Gertrude Steinil on nõrkus purunevate asjade vastu, ta tunneb õudust inimeste ees, kes koguvad ainult purunematut. (lk 15-16)
  • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008

• "Kohvil on Budapestis traagiline ajalugu," märkis Helen tädi juttu inglise keelde ümber pannes. "Kaua aega tagasi, täpsemalt 1541. aastal kutsus vallutaja Suleiman I ühe meie kindralitest Balint Töröki oma telki pidusöögile ning einetamise lõpus, kui kindral jõi kohvi — ta oli esimene ungarlane, kes kohvi maitsta sai —, teatas Suleiman talle, et nende einetamise ajal olid parimad türgi väeosad Buda lossi vallutanud. Kujutad ette, kui kibe see kohv võis olla." (lk 286)
  • Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras, 2006