Eesti muusika

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]


  • Faktid räägivad sellest, et [Veljo Tormis] oli nõukogude ajal igasuguste preemiate, autiitlite ja muuga ohtralt pärjatud - oli tähelepanu ja tunnustust. Samal ajal ei ole eesti muusika lühikeses ajaloos vist ühtki teist muusikut, kes nii aktiivselt ja osavalt oleks oma loomingu kaudu kehtiva võimukorraldusega sõdinud. Paradoksaalne, ent nii see oli.
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • Läänemere kaldal asuvas Eesti NSV-s on loodud huvitav ja mit­mekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik Artjom Troitski nimetas levimuusika paljuliigiliseks looduskaitsealaks, kus võib kohata mõndagi haruldast liiki, mida mujal Nõukogude Liidus ei leidu. (lk 5)
  • Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi aren­gus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori into­natsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunne­tab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega. (lk 9-10)
  • Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika aren­damiseks. Isegi mitmed veendu­nud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edu­rivis oli kolm meest Uno Nais­soo, Arne Oit ja Valter Ojakäär. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levi­muusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdis­aja nõuetele vastava professio­naalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoo­mingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvata­mise ning tõhusa muusikapropa­ganda tegemise. (lk 7)
  • Kuuekümnendate aastate kesk­paiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähele­panu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaal­muusika. (lk 7-8)
  • Seitsmekümnendate aastate keskpaigast alates teeb meie levimuu­sikas ilma ansamblite muusika. "Kukerpillide", "Apelsini", "Fixi", "Ruja", "Radari" jt. gruppide muu­sika on võitnud laia auditooriumi poolehoiu. Kasvab ansamblite professionaalsus, laieneb nende muusika stiililine ring, rikastub kõlapilt. (lk 8)
    • Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984