Elvi Sinervo
Elvi Aulikki Sinervo-Ryömä (4. mai 1912, Helsingi – 28. august 1986, Pernaja, Soome) oli soome kirjanik, luuletaja ja tõlkija.
"Kolm naeru on minul"
[muuda]Tsitaadid raamatust Elvi Sinervo, "Kolm naeru on minul". Tõlkinud Debora Vaarandi. Tallinn: Eesti Raamat, 1971.
Õlekott ja plekist topsik,
kongi kitsas ring.
Triibulises vangikuues
vaba inimhing.
Tuleb mustatiibne pääsu
lennul pilve alt.
Kuskil laevavile kostab
pikalt, kumedalt.
Mõistke süüdi, sõgesilmad.
Ise seadust tean.
Käsu, mis ma elult saanud,
täide viima pean.
- "Kongilaul", lk 16
Näe, metsik kaos ja kallasteta mered
said selguse ja kuju minu käest.
Ja varjud, mida püüda katsusin,
kui ise varju all ma rändasin,
mu sõna jõust on saanud liha, vere.
Mu õnne kuulutagu igiajad,
mul, kerjusel, nüüd aardeid küllaga,
ma teadmisele lahti murdsin rajad.
Nüüd kurbus pisarate koormaga
las elu ürgses rõõmus uppuda.
- "Ülistus", lk 38
Kord kämbla seest juues ja allika peegli ees seistes
jäin vaatama vette... Üks mõte sündis mu peas:
ootamatult ma mõistsin, et erinen kõikidest teistest,
isemoodi mu olemus on muude loodute seas.
/---/
Igavesti nüüd tohutu koorem mu õlgadel lasub:
inimene ma olen ja mitte loom ega taim,
kõikteadmise võime mu kaarduva lauba all asub,
jõu piiritu varu ja uute sündide aim.
Inimrõõm minus tormina mässas — niikaua kui vesi
mu sõrmedelt tilkus ja allikas rahunes taas —
siis sõgeda hirmu käes ulgusin, lõdisesin
ja tundmatut kummardades ma roomasin maas.
Kui pime ja keeletu loom, mina, püstikäija,
kuuldavale vaid hirmunud halinaid tõin.
Äsja teadmisest tulvil, jälle ilma tast jäin ma —
inimese ma salgasin endas ja jumala lõin.
- "Jumala loomine", lk 39
Sa iial võõras polnud. Tume voog
meid sajandite tagant kokku tõi.
Nüüd oled siin. Lööb rõõm kui tormihoog
mind segi, pilku tõstagi ei või.
Kao, kade muremeel! Mis loeb kõik muu,
kui ainult armastada andunult.
Ma olen oma äravalitule truu.
Mind valides sa said mu jäägitult.
Ei tähed seisata. Aeg minna ju.
Mu otsa vaata — see ei ole lein.
Mu armastuse maa on ääretu.
Seal tume jõgi ikka kannab meid.
Jää, kõrge, kaunis hetk! See oleks patt,
kui elu vastu nuriseksin veel.
Kõik ära annan. Sellest rohkemat
ei säilitada saa. Ma õnnistan su teed.
- "Tume jõgi", lk 51
Lahkun sinust, sa lähedane, sa igavesti kauge.
Lahkun sinust, et alati tagasi tulla su juurde.
Pagen su armastuse, su mägiarmastuse eest.
Ma kõrgel rändavaisse linnuparvedesse pagen.
Tiivalöökidesse pagen ja läbilõikavaisse huikeisse:
ära! ära!
- "Armastus", lk 52
Jooksis jõgi mööda sealt tare eest.
(Mustad palmikud seljas, ta merre ruttas.)
Emal silmad sageli olid vees.
(Tal muidu kombeks ei olnud nutta.)
Vesirooside valge kuma on jõel
ja kiilid on nagu sinised nooled.
(Oli Laulude raamat rüpes õel,
kui ta vaatas kaugete metsade poole.)
- "Laulude raamat", lk 54
Sa tead, mu kõne kord oli kui välkusid sähviv kõu.
Nüüd nurinast enam see üle ei käi, on nõdraks jäänud mu jõud.
Kas selleks kord Niiluse vette kõrkjalaekas mind heideti!
Oi häbi, mu rahvas hüljanud on oma vana prohveti!
Vihasisinat, ilkumist kuulen. Ju koomale tõmbub ring —
mu pea pärast kaubeldakse, maha võõraile müüvad nad mind.
Vana sulane vabaks lase, oma õiglases vihas neid löö!
Ma uskusin, armastasin, las tulla nüüd pilkane öö!
See tagasivahtija sugu ei vääri su Kaananimaad.
Las kõrbes ta eksib ning hukkub, las olla ta võõraste saak.
- "Vana Mooses", lk 61
Mina, kes olin kannatamise jätnud
ja kurbuse sügavale maha matnud,
vihagi unustanud ja muutunud juba liialt kõikemõistvaks,
mina, kes panin nende jultumuse totruse arvele
ja pidasin nende lõputut ahnust halva kasvatuse märgiks,
ei näe neis enam inimesi. Olendid on nad.
Mõistmise aeg on möödas. Kui tulevad kohtunikud,
targad ja lihtsad,
seadustest sõgestamata ja trükimustast mürgitamata,
ärgu siis lugegu see, et naine on kõik kord
inimesteks sünnitanud,
vaid mõistetagu kohut tegude järgi.
- "Kui kohtumõistjad tulevad", lk 62
