Enesepõlgus
Proosa
[muuda]- Ma mõistsin, et Haller oli kannatamise geenius, et ta oli mõnede Nietzsche ütluste vaimus arendanud eneses geniaalset, piiritut, õudset kannatamisvõimet. Samas mõistsin ma, et tema pessimismi aluseks polnud mitte maailmapõlgus, vaid enesepõlgus, sest nii hoolimatult ja hävitavalt, kui ta ka institutsioonidest või isikutest rääkis, iial ei teinud ta endast erandit, ikka oli ta ise esimene, kelle pihta ta oma nooled sihtis, esimene, keda ta vihkas ja eitas...
- Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 11
- "Miks te seda kannate?" küsisin ma järsku. "Kas tahate mulle midagi rääkida?"
- Ta vaatas mind lootuse ja hirmuga ning raputas pead.
- Ma tõmbasin õrnalt rätikut. "Te olete nägus," ütlesin ma, kui see lahti tuli. "Te võiksite olla ilus."
- Otse tema alahuule all oli värske löögijälg, mis näis nõrgas valguses sinakas. Joséphine avas suu masinlikuks valeks. Ma peatasin ta.
- "See pole tõsi," ütlesin ma.
- "Kust te seda teate?" küsis ta teraval toonil. "Ma pole ju veel rääkinud..."
- "Te ei peagi."
- Vaikus. Üle vee puistas flööt trummilöökide sekka rõõmsaid noote. Kui Joséphine lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl enesepõlastust täis. "Rumal, kas pole?" Ta silmad olid tillukesed poolkaared. "Ma ei süüdista teda kunagi. Tõesti. Mõnikord ma isegi unustan, mis tegelikult juhtus." Ta tõmbas sügavalt hinge nagu sukelduja enne vee alla minekut. "Jooksen vastu uksi. Kukun trepist alla. A... astun rehade peale." Ta oli naerma puhkemas. Ma kuulsin, kuidas tema sõnade välise pinna all pulbitses hüsteeria. "Hädavares, nagu ta mind nimetab. Hädavares."
- Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 104