Mine sisu juurde

Etüüd

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Wimsey läks aeglaselt väikese musta tiibklaveri juurde, mis seisis raamatukogu nurgas.
"Täna õhtul Bach ei sobi," pomises ta endamisi. "Bach jääb homseks, kui hallollus tööle hakkab." Tema sõrmede all võttis vaikselt kuju üks Parry meloodia. "Ainult kui varjukuju kõnnib inimene... ta kuhjab kokku ega tea mitte, kes viib selle koju."
Lord Peter puhkes äkitselt naerma ja sukeldus ühe moodsa helilooja veidrasse, lärmakasse ja ärritavalt ebaharmoonilisse etüüdi seitsme dieesiga helistikus.


  • Aga kogu aeg ei saanud mängida ainult meeldivaid viise; hulgaliselt tuli ka õppida Czerny etüüde, mis mind hoopiski nii ei innustanud, aga Fräulein Uder ei sallinud mingit pirtsutamist. "Hea alus peab sul olema," seletas ta. "Neid etüüde on tõepoolest tarvis, nad on hädavajalikud. Meloodiad, jah, need on ilusad kaunistused, nad on nagu lilled, nad õitsevad ja siis pudenevad kroonlehed maha, aga sinul on tarvis juuri, tugevaid juuri ja lehti."
Niisiis omandasin rohkesti tugevaid juuri ja lehti ning vahetevahel ka mõne õiekese, ja tõenäoliselt olin mina oma tulemustega rohkem rahul kui teised majalised, kellele nii palju harjutamist muutus mõnevõrra rõhuvaks.


  • Pärimusmuusika kui musitseerimiskultuur ja õppimiskeskkond erineb muusikakoolikultuurist. Muusikapedagoogika tuum on tihtipeale etüüdidest koostatud teekond Muusika suunas. Pärimusmuusikas on muidugi ka lihtsad ja keerulised lood ja laulud, aga miski ei ole harjutamiseks selles tähenduses, et ma õpin praegu selleks, et musitseerida kunagi tulevikus. Õpetades pärimusmuusikat muusikakoolilastele on kõige raskem seletada, et esimesed lood ei kao kuskile, need ei ole etüüdid, vaid päris lood ja laulud, mis muidugi ka viivad edasi keerulisemate lugude juurde aga mida saab esitada suure mõnuga kohe algusest peale, kuigi mängija on algaja.