Eva Väljaots

Eva Väljaots (sündinud 1. novembril 1986) on Eesti semiootik ja kandlemängija.

Intervjuud

Ma olen ise muidugi võib-olla harjunud kandle helidega, aga tõsi, kannel võibki kõlada väga mitut moodi. Mängin rohkem väikekandleid, need on tavaliselt meistrite tehtud pillid ehk igaüks kõlabki täiesti erinevalt. Kui vaadata ajalugu, siis nii oli ka vanasti. Kogu kandle ajalugu ongi olnud selline, et meister tegi pilli ja see kõlas siis niimoodi, nagu ta kõlas. Häälestus oli seal samuti nii, nagu ta oli. Kuidas mängija hetkel soovis, kuidas ilm soosis, mis materjalist olid keeled, millisest puust oli pill tehtud.
Soome kandled kõlavad teistmoodi kui Eesti omad. Kannelde maailm on tõepoolest väga lai.
Mõnes mõttes olid kõik paganliku maailmaga seotud pillid taunitud. Kandlel vist natuke vedas küll. Ma ei tea, kuidas selle tõlkega oli, aga igal juhul oli teda mainitud eestikeelses piiblis. Aga sellest hoolimata suri väikekannel peaaegu täiesti välja. 20. sajandi alguses siiski leidus neid Setumaal. Meie kõige vanemad helisalvestised tegigi soome folklorist Armas Otto Väisänen just setu kanneldest.

Nii et kandlel läks natuke paremini kui teistel eesti pillidel. Plaadil kõlab mul ka Hiiu kandleid, neid põletati küll omal ajal virnade viisi.

Minu jaoks on pärimusmuusika väga lai mõiste. Plaadil kõlav muusika on minu loodud ja see on selline hästi isiklik muusika. Samas, kui vaadata jällegi ajalugu, siis ei mänginud pillimehed ka alati neid lugusid, mida neile õpetatud oli. Sõna "improvisatsioon" muidugi siis ei kasutatud, aga täpselt seda nad tegid. See on muusika loomulik osa.
Kannel on nii vaikne pill, eriti võrreldes uuemate pillidega, mis tegid valju häält ja mis ta välja tõrjusid, nagu viiulid ja lõõtsad.

Aga ega vanasti ei olnud kontserdisaale. Kandle ajalugu on pikk, me loeme seda tuhandetes aastates. Kontserdisaali ajalugu on võib-olla pisut üle saja aasta.

Minu lähenemine muusikale on pigem selline, et ma kuulan. See muusika, mis minust tuleb, on väga isiklik. Teises mõttes ei ole jällegi mind üldse seal, sest mina olen ka kuulaja. Ma ei tea, mis tuleb, kui mängima hakkan. Ma tean, mis pill mul on ja milliseid helisid temaga teha saab, tunnen tehnikaid ja tean, mida kuulda sooviksin.
Väga oluline on aga see, mida pillid mulle räägivad, mida neil on mulle öelda. Muusika mängib mind mõnes mõttes ka.
See plaat on väga tihedalt seotud visuaalse maailmaga. See tekkis kuidagi niimoodi, et tahtsin edasi anda seda, kuidas ma muusikast mõtlen. Ja ma mõtlen üsna visuaalselt. Kui mängin, siis on mul tihtipeale pildid silme ees. Need lood lihtsalt rulluvad lahti.
Mulle väga meeldib, kui kuulaja teeb sedasama, mida mina teen, ehk läheb oma maailma. See, mida plaadil väljendasin, on minu maailm, kuulaja aga võtab sellest eeskuju ja teeb oma maailma sellest lähtuvalt, kuidas ta maailma tajub. Muusika tajumine võib olla väga erinev, nii füüsiline kui ka ainult läbi kuulamise. Kuidas iganes. Vabadus on väga oluline.
On neid, kes teevad meisterlikult elektroonikat koos kandlega, ja see on päris populaarne viimasel ajal. Elektroonika sidumist peab muidugi ka õppima.

Mina olen kuidagi jäänud sinna, et kui unistan mingisugusest helist, siis leian selle kandle peal üles.

Võib-olla ei ole lihtsalt harjutud väikekannelt niimoodi kuulma. Väikekannel oli Eestis vahepeal üsna kadunud, nüüd on ta taas tulnud. Harjumine võtabki natuke aega, et inimesed harjuksid erinevaid kandleid kuulma.
See oli äratundmine esimesest silmapilgust. Tegelikult oli see nii, et ma tegin endale esimese kandle ise. Hakkasin seda siis mängima ning lihtsalt läks nii, see tundus kuidagi nii õige.
Hundinuiaõis on huvitav kujund või sümbol, mis tegelikult tuli minu juurde nii, nagu ma enne rääkisin. Mina olen kuulaja. Ta jõudis minuni läbi illustratsioonide, mida ise tegin. Tegin neid tegelikult ilma konkreetsetele lugudele või konkreetsele muusikale mõtlemata. Kuidagi tundus, et see lugu tahab ennast mulle jutustada. Joonistasin hundinuiasid palju ning järsku hüppas välja hundinuiaõis ja tutvustas ennast läbi muusika ka. Olin ka jahmunud, et vau, milline kujund.
Vanasti kasutati neid palju, näiteks söögitegemisel. Tal on päris tugevad varred ja need leidsid kasutust erinevate asjade valmistamisel. Tänapäeval on ta maailmapäästja, teda kasutatakse veehoidlates palju vee puhastamiseks. Hundinuiaõieke on küll osa sellest tervikust, aga ta ei näe üldse välja, nagu oleks õis või nagu ta päästaks maailma. Tegelikult on tal hästi suur jõud sees. See lugu jutustas ehk natuke minust endast ka. See väike hundinuiaõieke, keda ma olen joonistanud, võin olla mina ise, kes seal ringi rändab.
- Eva Väljaots, intervjuu: Margus Haav, "Kandlemängija Eva Väljaots: Minu jaoks on pärimusmuusika väga lai mõiste", Postimees, 31. mai 2022 (esimese sooloalbumi "Hundinuiaõis * Bulrush Bloom" puhul)