Mine sisu juurde

Gavott

Allikas: Vikitsitaadid
Paul Gauguin, "Bretooni tüdrukute tants, Pont Aven" (1888, väidetavalt tantsitakse gavotti.)

Proosa

[muuda]
  • Gavotti, seda algselt prantsuse talupojatantsu, hakati 16. sajandil tantsima ka õukondades, tänu millele ta muusikaliselt täiustus. Gavott püsis armastatud õukonnatantsuna mitu aastasada ja läks moest alles 19. sajandil. Prantsusmaal on piirkondi, kus seda tantsitakse veel tänapäevalgi. Karakterilt on gavott reibas ja rõõmsameelne ega kaota kunagi enesevalitsemist. Gavotte "esitatakse tavaliselt lõbusas, mõnikord aga ka rahulikus tempos" (Walther). Tema kahest veerandnoodist koosnev eeltakt ohjeldab igasuguse liiga ägeda tundepuhangu. Marais’ gambasüitides kohtame sageli väljendeid nagu "legèrement", "gracieusement" või ka "gay".
  • Nicolaus Harnoncourt, "Tantsud. Bachi süidid", tlk Tarmo Vaask, rmt: "Kõnelev muusika", 2003, lk 195


  • Kogu ajaloo jooksul on kulutatud tohutu hulk teoloogide töötunde, arutlemaks kuulsa küsimuse üle, mitu inglit mahub tantsima ühele nööpnõelapeale.
Vastuse saamiseks tuleb arvestada järgmiste faktidega.
Esiteks, inglid lihtsalt ei tantsi. See on üks inglite äratuntavaid omadusi. Nad võivad kuulata ja hinnata sfääride muusikat, aga neil ei teki seepeale tahtmist toolilt karata ja puusi hööritada. Nii et vastus on: mitte ühtki.
Vähemalt peaaegu mitte ühtki. Aziraphael oli 1880. aastate lõpul ühes diskreetses Portland Place’i härrasteklubis gavoti selgeks õppinud, ja kuigi tema saavutused meenutasid esialgu pardi sooritusi personaalpanganduse alal, siis hiljem oli ta selle päris hästi selgeks saanud ning gavoti moestminek paar aastakümmet hiljem tuli talle suure löögina.
Seega eeldusel, et tantsitakse gavotti ja et tal on sobiv partner (kes on samuti võimeline gavotti tantsima, ja seda nööpnõelapeal, et vältida vaidlusi), siis on vastus lihtne: üks.