Heli Künnapas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heli Künnapas (sündinud 10. märtsil 1982 Pärnu-Jaagupis) on eesti kirjanik, kirjastaja ja poliitik.


Artiklid[muuda]

  • Ma olen harjunud, et enamik inimesi meie ümber on ebanormaalsed. Vähemalt enda arvates. Kes vähegi paremini ennast tunneb ning julgeb enda suhtes aus olla, peab tunnistama, et mitte keegi meist ei sobi sajaprotsendiliselt kokku ühegi teise inimesega ega ühtegi gruppi. Ikka peame milleski järeleandmisi tegema ning peale jääb n-ö enamuse huvi. Tavaliselt tähendab see sama, mis "kõvema-hääle-ja-suurema-rahakoti" huvi.
  • Naise ja nelja lapse emana ei ole nõukogude kogemus aga minust mööda läinud. Ikka leidub neid, kes teavad, kuidas ma peaks elama, kuidas parem abikaasa või ema olema. Praegusel ajal kritiseerijad on oma kasvatuse ja kogemused aga enamasti just nõukogude ajal saanud.
Väärtushinnangud muutuvad ajas ja ruumis. On ilmne, et endiste aegade õpetuste järgi on tänasel päeval väga raske tubli olla. Tänasel päeval aga tuleb lähtuda tänaste teadmiste ja võimaluste järgi. See tähendab pidevalt jätkuvat kriitikat.
Jah, igaüks meist teeb otsused ise ning kritiseerivad tavaliselt ikka need inimesed, kellel enda elud korrast ära ja kes enda probleemidega ei julge tegeleda.
  • Tänasel päeval oleme jõudnud olukorda, kus naisküsimustega tegelejate üle püütakse ikka veel nalja teha. Mis naisorganisatsioonid? Mis naiste ühiskonda sulandamine? Et teeme siis juba meestele sama.
Tegelikult võiks avalikumalt tunnistada, et kui leidub juba hulk inimesi, kes tunnistavad, et naisküsimustega tuleb tegeleda, siis järelikult on probleem olemas. Järelikult on meie ühiskond jätkuvalt rohkem meestekeskne.
  • Naistel on Eestis väga hea elada. Meil on palju vabadust. Nagu ka meestel. Aga naiste suurim vabadus on mahtuda meeste maailma ja seal hakkama saada. Nii, kui räägid naise rollist maailma jätkajana (mida muud see lastekasvatus on), siis muutud juba selleks, kes ei mahu süsteemi. Praeguste võrdsusotsingute käigus kipume pigem jõudma olukorda, kus unustame, et naised ja mehed on erinevad, oma erinevate rollidega. Püütakse naisi meestele sobivatesse süsteemidesse mahutada, mitte süsteeme muuta.


  • Ütlen kohe, et olen väga abiellumise poolt! Nii poolt, et olen seda kohe kaks korda teinud.
  • Pigem on küsimus: kas emaks saadakse sünnitades või abielludes? Kui aasta ema tiitel on abielu väärtustamiseks, siis miks mitte nimetadagi see aasta abielu tiitliks. Sel juhul peaks aga hindama ka meest ja tema panust ühisesse pereellu.
  • Nõukogude aja lõppemise mängu toomine töötab minu jaoks just vastupidiselt. Usun, et sel ajal venitati edasi palju abielusid, mis oleks tulnud lõpetada. Usun, et paljud naised oleksid pidanud püsti tõusma ja OMA LASTE KAITSMISEKS lahutama. Tol ajal arvati teisiti ja see tähendab, et meil on praeguseks hunnik täiskasvanuid, kes pole näinud õnnelikku pereelu ega oska seega seda ka ise elada.
Kas need lapsed oleksid praegu vaimselt tervemad, kui oleksid kasvanud vaid koos ühe vanemaga? Või on meile kasulikum, et meil on suur hulk täiskasvanuid, kes on kasvanud küll abielus vanemate juures, kuid on näinud aastaid… aastakümneid, kuidas vanemad omavahel läbi ei saa ja elavad koos vaid sellepärast, et see on õige?
  • Aasta ema tiitli sidumine abieluga saadab naistele sõnumi, et emaks olles on olulisim hoida abielu. Kuidas me saame samal ajal julgustada vägivaldses suhtes naisi oma mehe juurest põgenema? Kuidas julgustame naisi lahkuma mehe juurest, kes kasutab laste suhtes vägivalda? Kuidas räägime naistele, et ei pea kannatama alkohoolikuks muutunud meest?
Kuidas me seda kõike teeme, kui pidupäeval näitame, et enda terviklikkuse, kodu ja laste kaitsmise ja hoidmise asemel on olulisem OLLA ABIELUS???


  • Minu suvel korraldatavast lastelaagrist huvitatud lapsevanemad küsisid korduvalt: kas lapsed laagris tööd ka teha saavad? Kuna laager toimub talus, siis on küsimus täiesti õigustatud. Kahjuks pidin tunnistama, et seda plaani laagrilastega mul pole. Kuigi tunnistan — mõtlesin sellele!
Laagrit planeerides uurisin mõtet, kui laseks lastel ka mingeid töid teha. Tänasel päeval on aga laste igasugune töötamine nii keeruliseks tehtud, et otsustasin mõttest loobuda, et mitte ühegi paragrahvi, ega nõudmisega vastuollu minna. Paragrahvidega vastuollu minek on üks lihtsamaid asju, millega tänasel päeval igaüks probleemidega hakkama saab.
  • Mille eest siis lastele maksta? Varem said lapsed vanematega suvel tööle kaasa minna. Tänasel päeval on paljud tööd sellised, mida kõrvalt teha ei saagi. Meie arenenud itiriik välistab laste kaasatöötamise. Või mina isegi — istun oma töötoas arvuti taga ja kirjutamisel kahjuks ühegi oma lapse abi kasutada ei saa.
  • Aastate jooksul on meie talust enamus looma- ja taimekasvatusega seotud tegevusi ära kadunud, sest laste kõrvalt oli neid raske teha. Tänaseks aga on olukord vastupidine — tuleb selliseid töid taas juurde tekitada, et lapsed saaksid jõukohast tööd teha.
Mis teha — kõik ei mahu linna jäätise- või ajalehepoisiks. Jõukohane töö võiks aga igale lapsele olemas olla. Esiteks juba seetõttu, et seos raha ja selle teenimise vahel oleks varakult olemas. Teiseks aga sellepärast, et kõik, millega me tegeleme, arendab meis oskusi, mida ka muudes valdkondades kasutada.


Intervjuud[muuda]

  • Aega on kõigil, aga tihti ei märgata, millele seda kasutatakse.
  • Lapsed aga õpivad pigem eeskuju, mitte meie sõnade järgi.
  • Unistused peavad olema suured, aga samas kui need näivad võimatud, siis tihti inimesed meie ümber ei toeta neid. Ja paljudki meist annavad kohe alla. [---] Nii et elu oleks hulga lihtsam ja ilusam, kui me kõik oma unistuste poole liiguksime, mitte ei kulutaks aega ja energiat teiste halvustamisele.


  • Algul oli eesmärk kirjutada n-ö roosamanna raamatuid, nagu Barbara Cartland jt. Aga töö käigus tuli välja, et reaalne elu meeldib mulle rohkem. Nii peavadki tegelased ikka romantiliste kogemuste vahel päris eluga tegelema.
  • Tegelikult on mul valmimas kaks romaani ning üks noorteromaan. Nende viimistlemine võtab veidi rohkem aega. Viie lapse emana on aga aeg just see, mida väga ei ole. Just sellepärast on viimastel aastatel minult ilmunud just rohkem lühiromaane.
  • Aastaid tagasi lubasin, et lasteraamatuid hakkan kirjutama siis, kui enda lapsed on piisavalt suured ning suudavad olla mu kriitikuteks ja inspireerijateks. Nüüd on see aeg käes ja järgmiste lasteraamatute plaanid on juba paberil.
  • Hoolitsege enda eest. See on soov, mida võidakse väga valesti mõista, aga fakt on, et kui iga inimene enda eest hoolitseb, nii et tal on emotsionaalselt ja vaimselt kõik korras, siis ei tehta halba ka teistele ja maailmale üldisemalt. Meie viga on suuresti, et endale ei pöörata positiivses mõttes tähelepanu ning siis elatakse oma kurbus ja muud negatiivsed emotsioonid teiste peal välja.

"Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Heli Künnapas, "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks", 2019.

  • Karupoisil on suur unistus. See teeb teda samal ajal õnnelikuks, aga ka veidi õnnetuks. Nimelt tahab karupoiss saada viiuldajaks. See unistus on viimasel ajal haaranud kõik Lukase mõtted. Karupoiss on õnnelik, et ta leidis nii imeilusa unistuse. Nimelt kuulis ta ühel mõnusal augustikuu õhtul, kuidas ritsika Rita viiulit siristas. See oli imeline. Sel õhtul teadis karupoeg, et tema tahab ka viiuldajaks saada.
Ta rääkis sellest kohe oma vanematele.
"Sa võid saada selleks, kelleks iganes tahad," lubas karuema oma poega kallistades.
"Eks vaatame," ühmas karuisa veidi vähem entusiastlikult. (lk 4-5)
  • "Karupoeg viiuldajaks?" irvitas hundi Henri.
"Sul on ju nii töntsakad käpad," lagistas rebane Raili haukuvalt naerda.
Jänesed Jasper ja Julia viskasid selili ning vehkisid lõkerdades käpakestega taeva poole, et kõik ikka aru saaksid, kui naljaks see idee nende arvates on. Põder Paula pööras lihtsalt selja ning hakkas ühe lähedaloleva puu otsast mahlaseid lehti krõmpsutama. Teiste loomalaste irvitamisega ta kaasa ei viitsinud minna, kuid hullu ideega karupojaga polnud põdratüdrukul samuti rohkem midagi rääkida.
Lukasel oli selleks päevaks mängimise isu täitsa läinud ja ta hakkas kodu poole tagasi minema. (lk 7)
  • Karupoeg sammus aeglaselt mänguplatsilt eemale. Mida lähemale kodule, seda aeglasemaks ta samm muutus. Ema ju ütles, et ta võib saada, kelleks iganes tahab. Aga emad armastavad oma lapsi väga ja ei julge neile mõnikord tõtt öelda. Kas karuema oli tõesti Lukasele valetanud? Kas Lukase unistust polegi võimalik täita? (lk 8)
  • Köögis askeldav karuema nägi kohe, et pojakesega on midagi juhtunud. Ema küsis küll korduvalt, et mis Lukast vaevab, aga ta ei saanud mingit vastust.
"Ah, ei midagi," ühmas Lukas.
"Kui sa nii ütled," naeratas ema. Lukas teadis, et ema ei usu teda. Ema teadis alati, kui lapsega midagi valesti oli. (lk 9)
  • "Täna sööme jälle õues," kilkas kööki tormanud Kitty.
"Ja mis siis," nähvas Lukas väikesele õele. Kitty rõõmus olek ärritas karupoega praegu veel rohkem. Kuidas saab Kitty nii rõõmus olla, kui Lukas jäi just oma suurest unistusest ilma? (lk 9)
  • "Kas sa oled kunagi mõelnud, miks teiste unistusi püütakse purustada?" küsis karuema hoolivalt.
"Et teistega aus olla?"pakkus Lukas. (lk 12)
  • "Kes seda otsustas?" puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. "Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellelgi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord... kaks korda... tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda." (lk 13)
  • [Ritsikas Rita:] "Miski siin maailmas pole võimatu, kui väga tahta." (lk 20)
  • Karupoeg ei uskunud oma silmi - ta võib katsuda Rita viiulit! Ta saab katsuda üldse esimest viiulit oma elus. Lukas sirutas käpakese väga ettevaatlikult viiuli poole. Uskumatu, see polnudki nii tibatilluke kui eemait paistis. Ja see sobis täitsa ilusti tema käpakeste vahele. (lk 20-21)
  • "Mina ei viitsi rohkem seda titekat mängu mängida," teatas põdratüdruk Paula, kui jänesed Jasper ja Julia olid taas teinud ettepaneku peitust mängida. Peitus polnud kunagi Paula lemmikmäng olnud. Ta oli teistest loomalastest nii palju suurem, et alati leiti Paula esimesena üles. Nii pidi ta pidevalt teisi otsima. Aga väikestel loomakestel oli hulga parem madalatesse urgudesse ja varjualustesse peituda, kuhu Paula sugugi ligi ei pääsenud. (lk 22)
  • "No näete - mina pean teie mänge mängima, aga teie minu valitud mängu ei pea? See pole samuti aus," trampis Paula sõrgadega vastu maad. "Mina ei taha mängida sellist mängu, mis on teie kõigi jaoks lihtsam. Te võite ise oma tobedat peitust mängida! Mul on üksi lõbusam." (lk 24)
  • "Muusikas öeldakse selle kohta, et keegi mängib soolot. Ehk et tema mängitud osa on olulisem kui teiste oma,"selgitas karuema sõbralikult naeratades.
"Aga kui me koos mängime, oleme ju kõik olulised," ei saanud Lukas aru.
"Õige," kinnitas karuema. "Aga Paulal ei ole ühtegi õde ega venda. Ta on harjunud, et vanemad vaid temaga arvestavad ning tema soovid on olulised. Ise sa ütlesid, et ta on alati endast väljas, kui kaotab. See on ka üks asi, mida on raske õppida, kui sul pole õdesid ja vendi." (lk 24-25)
  • "Aga kuidas me ta sealt kätte saame?"küsis hundipoiss Henri. "Kaljuservad on väga järsud."
Tal oli õigus! Ka teiste loomade esialgne rõõm Paula leidmise üle vaibus veidi. Mõisteti, et probleemid ei ole veel lõppenud. Oravad pakkusid, et Paula võiks mööda lähedal asuvat puud üles kaljuservale tagasi ronida. Jänesed Jasper ja Julia arvasid, et mööda kaljunukke saaks ilusti üles hüpelda. Kõik pakkusid läbisegi erinevaid variante. Kahjuks ei arvestanud keegi sellega, milleks Paula võimeline on.
"Ta on põder! Palun saage aru, et ta on lihtsalt põder ja ei oska puu otsa ronida, lennata ega õhkõrnalt mööda kaljunukke hüpelda," vaigistas karuisa mokalaadaks muutunud päästjate arvamusavaldused. (lk 30)
  • "Mõnikord, kui oleme mures, tunduvadki olukorrad meile keerulisemad," kinnitas karuema. "Mure ei lase näha, kuidas saaks probleemi lihtsalt lahendada. Siis ongi hea, kui on sõbrad kõrval, kes suudavad rahulikult mõelda." (lk 31)
  • "Ära muretse," silitas karuema poja pead, kui nägi, kuidas ta esimesed sõnad Lukasele mõjusid. "Kui me alustame mõne keerulise ülesandega, siis ei saa keegi kohe hakkama. Asi pole selles, et sa peaksid kohe kõike oskama. Tähtis on üritada. Ja kui välja ei tule, siis üha uuesti ja uuesti üritada."
"Nii et ma võin mitte hakkama saada?" küsis Lukas ettevaatlikult.
"Jah, loomulikult. Oleks imelik, kui sa homme viiuli kätte võtaksid ja kohe keerulisi lugusid mängima hakkaksid. Tähtis on olla endast parem, mitte kohe kõike osata. Nii et homme pead sa õppimist alustama. Ja iga päevaga pead õppima rohkem sellest, mida ise eelmisel päeval oskasid." (lk 34)
  • "Soovida võib igal ajal," sekkus karuisa. "Ei ole nii, et pead aasta aega ootama, et alles järgmisel sünnipäeval saaks midagi soovida." (lk 35)
  • "Küünalde puhumisel, öises taevas tähe langemisel ja muudel sellistel hetkedel soovitud soovid ei lähe ju kellelegi teisele täitmiseks," toetab karuisa karuema juttu. "Nagu teie ema ütles, soovida võite igal ajal. Tahtis on see, kas sa ise ka midagi oma soovi täitumiseks teed. Nii et soove ei saa raisata, vaid soovida tuleb seda, mille täitumisele sa ise ka kaasa aitad." (lk 36)
  • "Kardad? Mida?" oli karupoeg üllatunud.
"Et ma ei saa hakkama. Kui me kodus suurte vendadega jalgpalli mängime, siis ma olen alati kaotanud. Vennad on kogu aeg mind sellepärast norinud. Nad ise oskavad väga hästi mängida. Vennad on mul nii suured, et ei käi enam siin koolis ja sellepärast pole mul kellegagi mängida. Aga koolis ma mängida ei julge, sest äkki ma ei saa seal ka väravale pihta ja kõik hakkavad naerma."
Karupoeg ei osanud algul midagi öelda. Henri oli see, kes korduvalt oli Lukase unistuse peale kõige rohkem naernud. Nüüd tuli välja, et Henril endal oli hoopis suurem hirm. (lk 41)
  • Lukas oli õppinud, et kui piisavalt kaua harjutad, siis on kõik võimalik. Siis saab isegi karupoeg viiulit mängida. Tuleb lihtsalt ise piisavalt palju tahta ning midagi teha oma unistuse täitumiseks. (lk 48)