Heliplaat

Heliplaat on muusikapalade kogumik, mis on koostatud levitamiseks. See võib olla digitaalne, nt koosneda ühest või mitmest failist või olla voogedastatav, või paikneda füüsilisel kandjal, nt grammofoniplaadil, helikassetil, CD-l, DVD-l vms.

Proosa

• Täiesti omaette nähtus eesti muusikas on Kaisa Ling Thing. Võib ju pulkadeks võtta Kaisa Lingu kirjandusliku ja muusikalise ande ning lavakarisma, kuid tõsi on see, et tema feministliku sõnumi ja vodevillihuumori seguna kokku pakitud albumist "Läänemure lained" pigistavad viimase välja need, kel on olnud au teda laval näha. Muidugi võib vaielda, kas džässialbumite vahel on selle muusika õige koht, pigem teeb ta midagi bluusilikku.
  • Maria Mölder, "Varia. Kelle pidu?", Sirp, 21. jaanuar 2022

• Seega pole mitte kõik heliplaadid tehtud müügiks ega mõeldud raha teenima.
• Rängalt eksivad need, kes kuulutavad, et heliplaatide aeg on lõplikult läbi ja tegemist on anakronismiga, sest tulevik on netivoogudes heljuvate failikeste päralt.

See võib mingil määral olla tõsi popmuusikas, kus praegu populaarset esinejat ümbritseb kunstlikult tekitatud meediatähelepanu pilv, millesse teatava regulaarsusega ilmuvad artisti uued hitiks pürgivad lood kui väikesed sähvatused. Spotify playlist'idesse kaovad üksikud hitikandidaadid teiste samasuguste vahele kergesti ära. Albumid (isegi kui need on saadaval üksnes digitaalsel kujul ehk mittemateriaalsena) paistavad palju rohkem silma ja jätavad endast ajas püsivaimaid märke.

Koorimuusika valdkond, kuhu kuulub põhiosa Veljo Tormise loomingust, toimib teistsuguse loogikaga kui kommertssfäär. Seal on keskmes kontsert ja heliplaadid on tihtipeale kontserdisalvestused või edukate kontserdikavade tulemid. Kontsert on teatavasti midagi niisugust, kus kuulaja tähelepanu üritatakse muusikal hoida ürituse algusest lõpuni ning üritus ise ei välta mitte mõne minuti, vaid pigem tunni.

Selles pole ühe-loo-ideoloogial kohta. Inimene, kes on toreda või meeliülendava kontserdi ära kuulanud, ostab meenutamiseks meeleldi kaasa esineja plaadi, kui seda kontserdipaigas müüakse. Plaat on sisu poolest tervik, ta on enamasti esteetiliselt kujundatud, ta on käegakatsutavalt materiaalne - inimesele, kes on käinud teataval kontserdil jälgimas muusikute elusat esinemist, seondub plaadiga mingi emotsioon või mälestus.

See on põhjus, miks koorimuusika sfääris on nn plaadikriisi aastatega heliplaatide ilmumise aktiivsus kahanenud märksa vähem kui popmuusikas. Pealegi on heliplaadi tegemine ju alati üksjagu pingutus: lauljad harjutavad ennast heasse vormi, salvestatakse, tehakse plaadikujundus, levitatakse... Võib-olla oleks lihtsam sellega mitte tegeleda, kui pole just tegemist plaadifirmaga, kuid ometi plaadid ilmuvad ja seda kannustab mingi tung.

• Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

• Kui ma alustasin oma esimese bändi Dresden Dollsiga, olin ma kahekümneviiene, ja mu esimene plaat suure plaadifirma juures ilmus, kui ma olin kakskümmend kaheksa, mis on traditsioonilise muusikatööstuse silmis debütandi raugaiga.
  • Amanda Palmer, "The Art of Asking", London: Piatkus, 2014