Koorilaul

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Et kooridele mitte teha asjatut vaeva minu laulude ettekandmiseks loa hankimisel, olen jätnud oma toodangu kasutamise kõigile vabaks nii kodu- kui välismaal. Olen loonud nad rahvale laulmiseks, siis olgu nad ka seks ilma takistusteta.
  • Miina Härma: Harald Laksberg, "Oma rahva laps" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

• Meie esimese kõrgharitud naishelilooja, -koorijuhi, -organisti panus inspireeris kindlasti nii tema kaasaegseid kui ka järeltulevaid muusikategelasi. XIX ja XX sajandi vahetusel ja järgnenud kümnenditel ei olnud Tobias, Saar, Kreek ja Artur Kapp sugugi veel laialdasse muusikaellu süvitsi kinnistunud, vähemasti rahvuskultuuri kontekstis mitte. Võib-olla oligi Härma erinevalt Tobiasest rohkem "siin ja praegu" vaatega: aktiivne tegevus kõrgetasemeliste kooridega, kontserdid organistina, koorilooming tollaste kooride tarvis (kui paljukest siis oli tollal meie oma professionaalset kooriloomingut, mis ka laiale lauljaskonnale mõistetav ja kättesaadav?). Härma astus sammu edasi ka eesti rahvalaulu kasutuses. Mitmetes koorilauludes (nt "Vaenelaps", "Orjalaul") eksponeerib ta solisti autentse rahvaviisi esitamisel, kaugenedes nii liedertafel'likust harmoniseerimisest.
• Ants Soots, ""Mis mulle jutustad, koidikutuul": Miina Härma 150" Sirp, 27.02.2014

• [---] mina omalt kohalt hindan juubilari kõrgelt koorijuhina ja orelikunstnikuna, kuid veelgi kõrgemalt hindan mina tema teeneid koorilaulu-loominqu alal. Sageli tema lauludes sulavad viis, sõnad ja harmoonia üksteisega nii kokku, et jääb tunne: teisiti see olla ei võigi.
• [---] peame tunnistama, et eelnimetatud laulud ja veel nii mõnigi teine Miina Härma lauludest otse meie koorilaulu literatuuri pärlid on ning selleks ka jäävad.
  • Aleksander Läte, "Miina Härmale" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

• Miina Härma loomingus an aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga - eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.
• Nii kajastuvad ka Miina Härma koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga. Miina Härma looming on küllaltki isiku- ja omapärane oma deklamatsiooni põhimõttele rajatud meloodikaga, nagu see rahvalaululegi omane.
  • Harald Laksberg, "Miina Härma elu ja töö" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

• Ei alga seegi pidu Kuhlbarsi "Koiduta". Kuhlbarsi eluajal aga võis laulupidu olla kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on vaieldamatu selle omaaegne ja siiani püsiv sütitav mõju rahvuslikule eneseteadvusele, seltsiliikumisele jm. Teisalt on võimalik, et laulupeo traditsiooni kodustamine soodustas üleminekut suulisest kultuurist kirjalikku, regivärsist lõppriimilisse luulesse, rahvalaulust läänelikku muusikasse ehk eesti kultuuri ühe arhailise tahu kadumist. Klassikalise koorimuusika harrastamine iseenesest on tegevus, millel ei ole rahvalaululikuga palju ühist. See opereerib rangelt tempereeritud helireas. Lugu ise on noodikirjas trükitud. Kui see juba trükitud on, siis seda nooti kasutatakse võib-olla aastakümneid. Laulmist ei juhata solist ega eeslaulja, vaid dirigent. Kui aga laulu on koguni laulupeol esitatud, siis on sellega seotud hulk ülevaid emotsioone, mille taaskogemiseks seda arvatavasti jälle ja jälle esitatakse... Nii need tekstid kinnistuvad ja kirjanduskaanon kujuneb.
• Kooliõpetus nagu ka koorimuusika on teatavasti põhinenud kordusel. Õpitu lõputu lihvimisega püütakse saavutada täiust. Kordamine ei ole aga ainult tarkuse, vaid ka identiteedi ema.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

• Koorimuusika valdkond, kuhu kuulub põhiosa Veljo Tormise loomingust, toimib teistsuguse loogikaga kui kommertssfäär. Seal on keskmes kontsert ja heliplaadid on tihtipeale kontserdisalvestused või edukate kontserdikavade tulemid. Kontsert on teatavasti midagi niisugust, kus kuulaja tähelepanu üritatakse muusikal hoida ürituse algusest lõpuni ning üritus ise ei välta mitte mõne minuti, vaid pigem tunni.

Selles pole ühe-loo-ideoloogial kohta. Inimene, kes on toreda või meeliülendava kontserdi ära kuulanud, ostab meenutamiseks meeleldi kaasa esineja plaadi, kui seda kontserdipaigas müüakse. Plaat on sisu poolest tervik, ta on enamasti esteetiliselt kujundatud, ta on käegakatsutavalt materiaalne - inimesele, kes on käinud teataval kontserdil jälgimas muusikute elusat esinemist, seondub plaadiga mingi emotsioon või mälestus.

See on põhjus, miks koorimuusika sfääris on nn plaadikriisi aastatega heliplaatide ilmumise aktiivsus kahanenud märksa vähem kui popmuusikas. Pealegi on heliplaadi tegemine ju alati üksjagu pingutus: lauljad harjutavad ennast heasse vormi, salvestatakse, tehakse plaadikujundus, levitatakse... Võib-olla oleks lihtsam sellega mitte tegeleda, kui pole just tegemist plaadifirmaga, kuid ometi plaadid ilmuvad ja seda kannustab mingi tung.

• Immo Mihkelson, "Seitse kümnendit plaatidel - pikk ja lai diskograafia", Postimees, 7. august 2020, lk 17

Draama

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...

• Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), I vaatus, I pilt, lk 17

Vaata ka

• Laulupidu