Maria Mölder

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maria Mölder (sündinud 7. mail 1983) on Eesti helilooja ja ajakirjanik.

Artiklid[muuda]

  • TMW konverents oli kindlasti sentimentaalsem kui tavaliselt, sest nii palju isiklikke ja kurbi lugusid ei ole ma seal kunagi kuulnud (või ei ole ma neile seni nii palju tähelepanu pööranud). Just need väikesed inimlikud killukesed määravadki Euroopa poliitika ja kui need osavalt edastada, siis äkki kannatatakse ära ka väike majanduslangus, mida teatud riigid ei ole tahtnud kaua alla neelata, kuigi nii saab Venemaa sõjamasina rahastamise lõpetada. Igatahes tabasin osa konverentsi publikust kaasatundvalt noogutamas ja loodan tõesti, et muusikatööstuses ollakse siiramad ja konstruktiivsemad kui "tõsiselt mures" Ursula von der Leyen Butša massihaudade juures.
  • See, millest TMW Ukraina ja Ida-Euroopa teemal peetud vestlusringides räägiti, võib tunduda ehk elementaarne (meil ju algavad kontserdid Ukraina hümniga ja seltskondlikus vestluses on sõjauudiste arutamiseta raske läbi saada), kuid pole sugugi nii enesestmõistetav kogu ülejäänud Euroopas ja maailmas, kus Vene-Ukraina sõda ei ole iga päev uudistes peateema, vaid pisut kõrvaline välisuudis. Inimliku kontakti ja poliitilise debati vahel on siiamaani käärid ja see teeb nõutuks. Küsimus ongi, kuidas nihutada Ukraina sõda esiuudiste ja argiteemade hulka ka mujal, nii et vähemalt kõik eurooplased mõistaksid, et see "ääremaa" sõda mõjutab nende elu ja heaolu. Kultuurist ja sealhulgas muusikast on siin ehk üksjagu abi.
  • Ukraina suurima muusikafestivali "Atlas" korraldaja Vladõslav Jaremtšuk tegi südantlõhestava avalduse: kui te pole veel välja mõelnud, kuidas Ukrainat aidata, siis kutsuge Ukraina muusikud esinema, sest koduturgu ju praegu pole ning esineda saavad nad ainult välismaal – ja edastada ka Ukrainat toetavat sõnumit, viia sõja tõsiduse eurooplasteni.
  • Ukrainlased paistavad üleüldse silma töökusega ja praeguses ärevas olukorras ei oska ka põgenikud istuda käed rüpes. Kultuuriinimeste töö on teha muusikat, kunsti jne, paljud neist aitavad sellega levitada ka Ukraina sõnumit. Lava pakkumisega saab Ukraina muusikuid aidata kohe, aga suures plaanis on abi, kui avaldada survet ELile, et langetataks Ukrainale ja kogu Ida-Euroopale soodsamaid otsuseid. Muusikat kui rahvusvahelist PR-vahendit tuleb kasutada rohkem! Edaspidi saab aga toeks olla sellega, et aidata Ukrainal oma riik, sealhulgas muusikatööstus korralikult (uuesti) üles ehitada. See on vahest lähema paari­kümne aasta töö.
  • Vahel on pihku itsitatud, kui mõni Venemaa avaliku elu tegelane on suure viivitusega sõjavastase avalduse teinud. Peame siiski tunnistama, et võimsa propagandamasina ja totaalse kontrolli all meedia tingimustes on kultuuritegelaste sõjavastased väljaütlemised Venemaal väga tähtsad. Staare kuulatakse ja nad annavad tillukesegi lootuse, et midagi selles masinavärgis kunagi muutub ja keegigi survestab võimu­ladvikut.
  • Konverentsi teine päev peeti Narvas ja seal keskenduti Ida-Virumaa kui veidi isemoodi piirkonna loomemajanduse vajaduste ja võimaluste tutvustamisele. Meile võib see Narva jutt tunduda aegunud, sest Narva kultuuripealinnaks kandideerimise protsess oli pikk, ent vajalik, ja tähendas muu hulgas äärmiselt intensiivset PR-kampaaniat, et nii narvalaste kui ka ülejäänud Eesti elanike suhtumine linna muutuks. Tõele näkku vaadates tuleb nentida, et Narva Eestiga kokkusulatamise püha üritus on nüüd soiku jäänud, kuigi eriti praeguse sõja pärast ei tohiks see nii olla. Peaksime seda teemat analüüsima sama värskelt ja samasuguse uudishimuga kui Narvasse sõitnud TMW delegaadid, ehkki meil on privileeg lisada ka oma senine kogemus ning vigadest õppida.
  • Muutused ei tulegi üleöö, kuid kultuur võib protsessi märkimisväärselt kiirendada.
  • Nagu endine Narva linnaarhitekt ja praegugi "Station Narvaga" jätkav Ivan Sergejev meenutas, sai Narva kultuuripealinnaks kandideerimisega tagasi oma uhkuse – varem oli riik piirkonna justkui hüljanud.
  • TMW viidi tänavu Narva muu hulgas just seepärast, et sõja tõttu katkenud kultuurikoostöö pärast on Narvas tekkinud Vene artistidest ja muudest kultuuritegelastest tühimik, mille täitmiseks on praegu ainulaadne võimalus. Mitte kunagi varem ega hiljem pole paremat hetke pakkuda Ida-Virumaal eesti kultuuriüritusi, sh eestivenelaste kultuuri, aga ka lääne artiste, nagu tehakse festivalil "Station Narva" ja TMW-l. Nagu teame, täidetakse info- ja kultuuritühimikku praegu sageli poest ostetud teleantennide abil, aga see ei pea tingimata nii olema, kui riik oleks sealse kultuuritegevuse rahastamisel järjepidevam.
  • Üks toredamaid Narvas peetud ettekandeid oli Music Finlandi esindaja Kaisa Rönkkö ettekanne sellest, et soomlased on küll maailma kõige õnnelikum rahvas, aga muusika on neil kõige tumedam ja melanhoolsem. Selles on oma loogika, sest kui muusika on siiras enese­väljendus, saab halbadest tunnetest lahti ja pärast on kergem olla.
  • Riigi lisaeelarve kinnitamine ilma kultuurita räägib küll paraku teist keelt. Valitsus ei oleks nagu endiselt tähele pannud, milline roll on selles sõjas kultuuril, ehkki arvamusliidrid räägivad üksteise järel, et see on kultuuride sõda. Sõda pole vajagi, kui meie oma riik laseb kultuuril ja haridusel känguda. Pole midagi teha: autoritaarsed riigid teavad ikka paremini, kuidas loovust ja haridust rakendada.