Mine sisu juurde

Maria Mölder

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Maria Mölder (sündinud 7. mail 1983) on Eesti helilooja ja ajakirjanik.

Artiklid

[muuda]
  • TMW konverents oli kindlasti sentimentaalsem kui tavaliselt, sest nii palju isiklikke ja kurbi lugusid ei ole ma seal kunagi kuulnud (või ei ole ma neile seni nii palju tähelepanu pööranud). Just need väikesed inimlikud killukesed määravadki Euroopa poliitika ja kui need osavalt edastada, siis äkki kannatatakse ära ka väike majanduslangus, mida teatud riigid ei ole tahtnud kaua alla neelata, kuigi nii saab Venemaa sõjamasina rahastamise lõpetada. Igatahes tabasin osa konverentsi publikust kaasatundvalt noogutamas ja loodan tõesti, et muusikatööstuses ollakse siiramad ja konstruktiivsemad kui "tõsiselt mures" Ursula von der Leyen Butša massihaudade juures.
  • See, millest TMW Ukraina ja Ida-Euroopa teemal peetud vestlusringides räägiti, võib tunduda ehk elementaarne (meil ju algavad kontserdid Ukraina hümniga ja seltskondlikus vestluses on sõjauudiste arutamiseta raske läbi saada), kuid pole sugugi nii enesestmõistetav kogu ülejäänud Euroopas ja maailmas, kus Vene-Ukraina sõda ei ole iga päev uudistes peateema, vaid pisut kõrvaline välisuudis. Inimliku kontakti ja poliitilise debati vahel on siiamaani käärid ja see teeb nõutuks. Küsimus ongi, kuidas nihutada Ukraina sõda esiuudiste ja argiteemade hulka ka mujal, nii et vähemalt kõik eurooplased mõistaksid, et see "ääremaa" sõda mõjutab nende elu ja heaolu. Kultuurist ja sealhulgas muusikast on siin ehk üksjagu abi.
  • Ukraina suurima muusikafestivali "Atlas" korraldaja Vladõslav Jaremtšuk tegi südantlõhestava avalduse: kui te pole veel välja mõelnud, kuidas Ukrainat aidata, siis kutsuge Ukraina muusikud esinema, sest koduturgu ju praegu pole ning esineda saavad nad ainult välismaal – ja edastada ka Ukrainat toetavat sõnumit, viia sõja tõsiduse eurooplasteni.
  • Ukrainlased paistavad üleüldse silma töökusega ja praeguses ärevas olukorras ei oska ka põgenikud istuda käed rüpes. Kultuuriinimeste töö on teha muusikat, kunsti jne, paljud neist aitavad sellega levitada ka Ukraina sõnumit. Lava pakkumisega saab Ukraina muusikuid aidata kohe, aga suures plaanis on abi, kui avaldada survet ELile, et langetataks Ukrainale ja kogu Ida-Euroopale soodsamaid otsuseid. Muusikat kui rahvusvahelist PR-vahendit tuleb kasutada rohkem! Edaspidi saab aga toeks olla sellega, et aidata Ukrainal oma riik, sealhulgas muusikatööstus korralikult (uuesti) üles ehitada. See on vahest lähema paari­kümne aasta töö.
  • Vahel on pihku itsitatud, kui mõni Venemaa avaliku elu tegelane on suure viivitusega sõjavastase avalduse teinud. Peame siiski tunnistama, et võimsa propagandamasina ja totaalse kontrolli all meedia tingimustes on kultuuritegelaste sõjavastased väljaütlemised Venemaal väga tähtsad. Staare kuulatakse ja nad annavad tillukesegi lootuse, et midagi selles masinavärgis kunagi muutub ja keegigi survestab võimu­ladvikut.
  • Konverentsi teine päev peeti Narvas ja seal keskenduti Ida-Virumaa kui veidi isemoodi piirkonna loomemajanduse vajaduste ja võimaluste tutvustamisele. Meile võib see Narva jutt tunduda aegunud, sest Narva kultuuripealinnaks kandideerimise protsess oli pikk, ent vajalik, ja tähendas muu hulgas äärmiselt intensiivset PR-kampaaniat, et nii narvalaste kui ka ülejäänud Eesti elanike suhtumine linna muutuks. Tõele näkku vaadates tuleb nentida, et Narva Eestiga kokkusulatamise püha üritus on nüüd soiku jäänud, kuigi eriti praeguse sõja pärast ei tohiks see nii olla. Peaksime seda teemat analüüsima sama värskelt ja samasuguse uudishimuga kui Narvasse sõitnud TMW delegaadid, ehkki meil on privileeg lisada ka oma senine kogemus ning vigadest õppida.
  • Muutused ei tulegi üleöö, kuid kultuur võib protsessi märkimisväärselt kiirendada.
  • Nagu endine Narva linnaarhitekt ja praegugi "Station Narvaga" jätkav Ivan Sergejev meenutas, sai Narva kultuuripealinnaks kandideerimisega tagasi oma uhkuse – varem oli riik piirkonna justkui hüljanud.
  • TMW viidi tänavu Narva muu hulgas just seepärast, et sõja tõttu katkenud kultuurikoostöö pärast on Narvas tekkinud Vene artistidest ja muudest kultuuritegelastest tühimik, mille täitmiseks on praegu ainulaadne võimalus. Mitte kunagi varem ega hiljem pole paremat hetke pakkuda Ida-Virumaal eesti kultuuriüritusi, sh eestivenelaste kultuuri, aga ka lääne artiste, nagu tehakse festivalil "Station Narva" ja TMW-l. Nagu teame, täidetakse info- ja kultuuritühimikku praegu sageli poest ostetud teleantennide abil, aga see ei pea tingimata nii olema, kui riik oleks sealse kultuuritegevuse rahastamisel järjepidevam.
  • Üks toredamaid Narvas peetud ettekandeid oli Music Finlandi esindaja Kaisa Rönkkö ettekanne sellest, et soomlased on küll maailma kõige õnnelikum rahvas, aga muusika on neil kõige tumedam ja melanhoolsem. Selles on oma loogika, sest kui muusika on siiras enese­väljendus, saab halbadest tunnetest lahti ja pärast on kergem olla.
  • Riigi lisaeelarve kinnitamine ilma kultuurita räägib küll paraku teist keelt. Valitsus ei oleks nagu endiselt tähele pannud, milline roll on selles sõjas kultuuril, ehkki arvamusliidrid räägivad üksteise järel, et see on kultuuride sõda. Sõda pole vajagi, kui meie oma riik laseb kultuuril ja haridusel känguda. Pole midagi teha: autoritaarsed riigid teavad ikka paremini, kuidas loovust ja haridust rakendada.


  • Alanud on riigikogu valimiste eelne periood (kui erakorralisi ei tule, siis on kampaaniaaega jäänud alla aasta) ning loogiliselt võttes peaks iga suurt otsust markeerima valijatele meeldida tahtmine. Selle nimel tehakse äkkotsuseid, tühistatakse eelmisi, seletatakse totrusi sõja või inflatsiooniga isegi siis, kui andmed näitavad midagi muud. Kui mõni "arendus" on avalikkuses kehvasti vastu võetud, lahkutakse vajaduse korral kiiresti ametist: ehk jõuab valijatel kobarkäkk veel meelest minna.
  • Kahjuks ei ole Eesti haridussüsteem kunagi töötanud sellises nähtavas kitsikuses nagu praegu. Ükskõik millise lisaraha saab järgmise aasta riigieelarvest kõrgharidus, ei piisa sellest senise mahajäämuse tasategemiseks: kärped peavad paraku ikkagi jätkuma ja eestikeelseid õppekavasid avatakse kokkuhoiu tõttu järjest vähem. Kuid ainult Exceli tabelis näpuga järge ajades seda valdkonda kriisist välja ei too, talutav kvaliteet ei püsi igavesti helgema tuleviku lootusel. Mida võidab riik, kui saadab kurele Eesti elukestva õppe strateegia põhimõtted ("Kõigile on loodud võrdsed võimalused elukestvaks õppeks.") ning piirab näiteks samal kõrgharidustasemel õppimise võimalusi või erialavahetust?
  • Kahju, kui varsti ei näe paljud noored maal elamist enam aruka perspektiivina, sest maakoolid kui kogukonnakeskused on "korrastatud" ehk kaotatud. Bussisõit lähemasse keskusse ei asenda 7.–9. klassi õpilasele oma kodukooli ja selle astme sulgemine ootab ees umbes sajas põhikoolis.
  • Uskumatu, et paljud inimesed on juba aastaid nõus selle eest peale maksma, et vähemalt õrnas eas lapsed saaksid omandada hariduse väikeses lasteaiarühmas või klassis (sellel põhineb suuresti kristlike õppeasutuste populaarsus), kuid riik rühib järjekindlalt suurte kombinaatide poole.


  • Maksu­maksjate raha eest tasutakse niigi raamatukogude ülalpidamise kulud ja kõik sellega kaasnev. Paljud lugevad maksumaksjad on valmis panustama rohkem, et kirjanikud saaksid ka edaspidi kirjutada ja kirjastused oma tööd teha: raamatuid ju vastavalt võimalustele ikka ostetakse, kuigi alles hiljuti oli jutuks järjekordne raamatute hinna tõus. Paraku tuleb aru saada, et kõigile ei ole raamatute soetamine enam (või varsti) taskukohane ja raamatukogude kasutamine on ühiskonnas siiski hariduse osa, seega põhiseadusega kaitstud inimõigus. Kui nähakse vaeva, et inimesed loeksid kvaliteetkirjandust ja riik oleks targasti üles ehitatud, ei saa samal ajal piirata teadmistele ligipääsu, isegi kui internet jääb. Internetist ei piisa, sest see on ühtlasi kõiksugu ahvatluste, pooltõdede ja päris lolluste allikas.
  • Kellele võiks olla kasulik raamatukogu kasutamine tasuliseks muuta? Peamiselt vaataksin mina siin erakondade poole, kel oleks kehvasti haritud rahvast palju lihtsam manipuleerida kui avara pilguga inimesi, kes harivad end kogu elu vältel ja loevad nii ilu- kui ka aimekirjandust. Kas aga tasulisest raamatukogust laenutataks sama palju kui seni – õigemini, kas niigi palju kui seni? Vaevalt. Kohustuslikku koolikirjandust laenutavate laste vanemad peaksid küll maksma, aga seni puhtast rõõmust lugenud inimeste hulgas oleks neid, kes peaksid leidma teistsuguse ajaviite.
  • Pisut kahju, et sellise mõttega umbes samal ajal ütles üks minu lemmik­kirjanikke Urmas Vadi Eesti iseseisvuse taastamise päeva Roosiaia vastuvõtul, et kõik ei peagi raamatuid lugema. No võib-olla tõesti, et otsest vajadust ei ole ja saab ka ilma hakkama – aga kuidas? Mõistlikku juttu ajada on ikka võrdlemisi keeruline inimestega, kes on raamatuid lugenud ainult vastu tahtmist kooliprogrammis. Ja eks soov lihtsate lahenduste järele ja valmidus lihtsaid lahendusi võimaldavaid lubadusi tõe pähe võtta ole ka vähese lugemuse puhul ikka suurem.
  • Oma riik on mitmes mõttes kallis asi, aga kui tahame, et see kestaks ja areneks, et oleksime ka vaimult rikkad, siis tuleb sellesse panustada. Omakeelne haridus ja kultuur, sealhulgas kirjasõna, on oma riigi vundament.


  • Praegu oleks justkui aeg rääkida kriisist väljatulemise plaanist ja sellest, kuidas kultuuri- ja meelelahutusvaldkonda selles toetada, aga keda enam huvitab – käib ju sõda. Kultuurivaldkond on ennast näidanud küll ülikiire reageerijana: kogenud kultuurikorraldajad on vabatahtlikuna käima tõmmanud Ukraina sõjapõgenike vastuvõtupunktide töö ning kultuuriüritustel on Ukraina heaks kogutud arvestatavaid summasid, aga näiteks valitsuse lisaeelarve kavast sõna "kultuur" ei leia. Just praegu on kultuur kui soft power'i vahend näidanud oma suurt jõudu. On ju eri kultuuritaust üks sõja põhjusi, kuid kultuuris võib peituda ka võimalus verevalamine lõpetada.
  • Ikka veel tulevat (eriti võimu­koridorides) pidevalt selgitada, et kultuur ei ole üksnes kuluartikkel, klaaspärlimäng ja meelelahutus, vaid loob väärtust, ergutab teiste teenuste tarbimist, kasvatab kinnisvarapiirkondade hinda, loob kokkukuuluvustunnet, arendab analüüsivõimet, tugevdab vaimset tervist ja mis kõik veel. Suurt osa neist väärtustest on kultuurita saavutada raske. Kultuur ongi see põhjus, miks tasub kallist iseseisvat riiki pidada.
  • Olukord ongi vist selline, et kultuurivallas tegutsedes saab elada ainult peost investeeringutesse, nagu ütles ühes vestlusringis enda kohta Jalmar Vabarna.
  • Minu meelest tuleb hakata rääkima ka sellest, et kultuurisektor on suures osas üles ehitatud inimeste õhinale, aga väga paljudel põhjustel jäävad teatud vanusest valdkonda tegutsema ikka ainult vähesed tugevamad ja oma alale lojaalsemad. Teised mõistavad, et "hobiga" tuleb iseenda pärast teha lõpparve või jätkatagi senise elukutsega hobi korras.
  • Kultuuri heaks töötamine on nagu kaassõltuvus, mille põhjused on tõenäoliselt kaugel lapsepõlves või elukogemustes. Inimesel on mulje, et tema justkui vastutab mingi kultuurivaldkonna käekäigu eest – ja väikeses Eestis see võibki olla tõsi. Ta on sageli valmis selle pärast kannatama ja elama ise üsna kesistes tingimustes, laskma oma elu mööda. Sellisel kujul ei ole see paraku terve töösuhe.
Mis siis, kui kõik need kultuurivaldkonnas töötavad inimesed hakkavad lõpuks vaimse tervise abi saama? Mis juhtub, kui nad hakkavad väärtustama iseennast vähemalt sama palju kui kultuuri? Kas siis on eesti kultuuriga lõpp? Oot, mis meie riigi eesmärk oligi?
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maria_Mölder&oldid=108086"