Ursula von der Leyen

Ursula von der Leyen, 2019.

Ursula Gertrud von der Leyen (neiupõlvenimi Ursula Gertrud Albrecht; sündinud 8. oktoobril 1958 Ixelles/Elsenes Belgias) on Saksamaa poliitik ja endine arst, alates 1. detsembrist 2019 Euroopa Komisjoni president.

Kõned ja sõnavõtud

• Demokraatia on midagi enamat kui iga viie aasta järel valimas käia. Demokraatia tähendab, et inimesi kuulatakse ja igaüks saab osaleda selles, kuidas ühiskonda kujundatakse.
  • Esitledes Euroopa Parlamentile oma meeskonda ja järgmise Euroopa Komisjoni uut struktuuri, "Von der Leyeni komisjon: kõrgemaid sihte seadev liit", Euroopa Komisjoni esindus Eestis, 10.09.2019

Olukorrast Euroopa Liidus, 2021

Ursula von der Leyeni kõne olukorrast Euroopa Liidus, peetud Euroopa Parlamendi ees, 15. september 2021.

• Kuni pandeemia levib, püsib ühiskonnas lein. Paljud südamed on purunenud, paljud eluteed on katkenud ja noortele me kaotatud aega tagasi anda ei saa. Me seisame silmitsi uute ja püsivate probleemidega maailmas, mis on killustunud ja kus taastumine on ebaühtlane. Seega ei ole põhjust kahelda: ka järgmine aasta kujuneb proovikiviks.

Kuid ma usun, et just siis, kui sind pannakse proovile, tuleb välja sinu tõeline olemus ja hing.

• Kui ma vaatan kogu Euroopa Liitu, siis tean, et Euroopa tuleb katsumustega toime.

Mulle annab kindlustunde inspiratsioon, mida me saame Euroopa nooremalt põlvkonnalt. Sest Euroopa noored seisavad empaatia ja solidaarsuse eest. Nad usuvad, et meie vastutame planeedi eest. Ja kuigi nad tunnevad muret tuleviku pärast, on nad täis otsustavust muuta see paremaks.

Meie liit saab tugevam, kui see on meie järgmise põlvkonna nägu: mõtlev, otsusekindel ja hooliv, väärtustepõhine ja julge oma tegudes.

• Pandeemia on maraton, mitte sprint.

Me järgisime teadust. Me täitsime oma lubadused Euroopas. Me täitsime oma lubadused maailmas. Me tegime seda õigesti, tegime seda euroopalikult. Ja see töötas!

• Finantskriisi õppetunnid peaksid olema hoiatuseks. Siis kuulutas Euroopa end võitjaks liiga kiiresti ja me pidime selle eest maksma. Me ei korda sama viga.

• Lubage mul rääkida pooljuhtidest, neist pisikestest kiipidest, millest sõltub nii paljude asjade töötamine: alates nutitelefonidest ja elektritõukeratastest kuni rongide või isegi tervete nutikate tehasteni.

Ilma kiipideta ei ole ka digitaalsust. Pooljuhtide nappuse tõttu töötavad terved tootmisliinid alla oma võimsuse ja seda kasvavast nõudlusest hoolimata. Kuigi ülemaailmne nõudlus on plahvatuslikult suurenenud, on Euroopa osa kogu väärtusahelas alates projekteerimisest kuni tootmisvõimsuseni kahanenud. Me sõltume tipptasemel kiipidest, mida toodetakse Aasias.

Seega ei ole see ainult meie konkurentsivõime küsimus. See on ka tehnoloogilise suveräänsuse küsimus. Seega suunakem kogu tähelepanu sellele.

• Pandeemia õpetas eelkõige seda, et kõige väärtuslikum aare on aeg, mis meile antud. Ja et miski ei või olla hinnalisem kui aeg, mis on mööda saadetud lähedaste seltsis.

• Euroopa sotsiaalse turumajandusega sobib igati kokku see, et ettevõtted teenivad kasumit. Kuid kasumit saab teenida ainult tänu kvaliteetsele taristule, sotsiaalsele kindlustatusele ja heale haridusele. Nii on enam kui loomulik, et ettevõtted annavad ühiskonda tagasi oma õiglase panuse.

• Suurfirmade õiglane maksustamine ei seondu ainult riigi rahandusega, vaid on eelkõige õiglase ühiskonna eeltingimus.

• Noorus – see on ikka olnud otsimise ja avastamise aeg. See on uute kogemuste aeg. See on sõpruse sõlmimise aeg. See on aeg leida omaenda teeots. Kuid mida nõutakse noortelt nüüd? Et nad hoiaksid sotsiaalset distantsi, püsiksid isolatsioonis ja oleksid koduõppel. Ja see kõik kestab juba rohkem kui aasta.

• Noort põlvkonda iseloomustab vastutustunne planeedi ees. Noored ergutavad meid liikuma võitluses kliimakriisiga kiiremini ja kaugemale.

Tänavuse suve sündmused näitavad selgelt, miks. Belgias ja Saksamaal olid suured üleujutused. Kreeka saartel ja Prantsusmaa nõlvadel lõõmasid metsatulekahjud. Aga kui me ei taha uskuda omaenese silmi, peame vähemalt kuulama seda, mida ütleb teadus.

ÜRO avaldas hiljuti valitsustevahelise kliimamuutuste rühma raporti. See on kliimateaduses kõige autoriteetsem tribüün. Raport ei jäta mingit kahtlust. Kliimamuutus on inimtekkeline. Aga kuna see on inimtekkeline, saame püüda asja parandada.

• Ja kuigi iga riik peab võtma osa vastutusest enda kanda, on suurtel majandusjõududel vähim arenenud ja enim haavatavate riikide ees erikohustus. Kliimatoetused on viimaste jaoks elutähtsad nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise seisukohast.

• Meid ootab ees uus hüperkonkurentsi ajastu, kus mõned ei kohku mõju saavutamise nimel millestki tagasi: olgu tegu vaktsiinilubaduste, kõrge intressiga laenude või hoopis rakettide ja väärinformatsiooni levitamisega. See tõotab tulla ajastu, kus tooni annavad piirkondlikud rivaalitsemised ja suurvõimude tähelepanu koondumine üksteisele.

• [J]ulgeoleku ja kaitse alal ei ole olemas ainsatki küsimust, mida saaks lahendada vähema koostööga.

• Maailmaga ühendavad meid kitsad väinad, tormised mered ja pikad maismaapiirid. Oma geograafilise asendi tõttu teab Euroopa paremini kui keegi teine, et kui sa ei tegele kriisiga välismaal, tuleb kriis sulle koju kätte.

• Murranguline tehnoloogia on olnud suur võrdsustaja selles, kuidas paariariigid või riigivälised grupeeringud saavad oma võimu kasutada. Enam pole vaja sõjavägesid ega rakette, et tekitada massilisi kahjustusi. Selleks, et halvata tehaseid, linnavalitsusi ja haiglaid, pole vaja muud kui ainult sülearvutit. Nutitelefoni ja internetiühendusega võib pidurdada tervet valimiste protsessi.

• Sul võivad olla maailma kõige moodsamad relvajõud, aga mis kasu neist on, kui sa pole kunagi valmis neid kasutama?

• Me ei saa rääkida kaitsest, ilma et räägiksime kübervaldkonnast. Kui kõik on ühendatud, siis saab kõike ka häkkida.

• Maailmas, mis on üha enam vastuolude küüsis, ei seisne oma huvide kaitse üksnes iseenda kaitsmises. See seisneb tugevate ja usaldusväärsete partnerlussuhete loomises. See ei ole luksus, vaid on meie tulevase stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu jaoks esmavajalik.

• Me oskame hästi rahastada maanteid. Kuid Euroopal ei ole mõtet ehitada täiuslikku maanteed Hiina omandis oleva vasekaevanduse ja Hiina omandis oleva sadama vahele.

• Äri ajamine kogu maailmas, ülemaailmne kaubandus – kõik see on hea ja vajalik. Aga seda ei või kunagi teha inimeste väärikuse ja vabaduse arvelt.

Maailmas on 25 miljonit inimest, kes on ähvarduste või vägivallaga pandud sunniviisilist tööd tegema. Me ei või ealeski leppida olukorraga, et neid sunnitakse valmistama tooteid, mis jõuavad lõpuks müüki siin Euroopas.

Seega teeme ettepaneku keelustada meie turul tooted, mis on valmistatud sunniviisilise tööga.

Inimõigused ei ole müügiks mitte mingi hinna eest.

• Kuni me ise ei jõua üksmeelele selles, kuidas rännet hallata, kasutavad meie vastased seda jätkuvalt ära. Samal ajal jätkavad inimkaubitsejad inimeste ärakasutamist, tõugates neid hukutavale teekonnale üle Vahemere. Need sündmused näitavad, et Euroopa rändesüsteemi ülesehitamine puudutab iga riiki.

• Euroopas ollakse rände asjus väga kõigutamatult väga erinevatel seisukohtadel, ent usun siiski, et üksmeelt ei tule otsida kaugelt. Sest kui küsida eurooplaste käest, siis enamik nõustub väitega, et meil tuleks tegutseda, et ohjeldada ebaseaduslikku rännet, aga tegutseda tuleks ka selleks, et pakkuda varjupaika neile, kes on sunnitud põgenema. Nad nõustuvad, et me peaksime tagasi saatma need, kellel ei ole õigust siin viibida. Aga samas peaksime vastu võtma need, kes tulevad siia seaduslikult ja annavad nii olulise panuse meie ühiskonda ja majandusse.

Ja me kõik peaksime nõustuma, et rände teemat ei tohiks kunagi kasutada lahkhelide tekitamiseks. Sest ainult niiviisi on Euroopal võimalik kasvatada rände asjus usaldust.

• Demokraatial ja ühistel väärtustel rajanevad ühiskonnad püsivad kindlal alusel. Sellistes ühiskondades usutakse inimestesse. Nii tekivad uued ideed ja toimuvad muudatused, nii suudame kaotada ebaõigluse.

Usk ühistesse väärtustesse ühendas pärast Teist maailmasõda Euroopa Liidu asutajad. Need samad väärtused ühendasid vabadusvõitlejaid, kes enam kui 30 aasta eest rebisid eest raudse eesriide.

Nad tahtsid demokraatiat. Nad tahtsid vabasid valimisi. Nad tahtsid õigusriiki, kus kõik on seaduse ees võrdsed. Nad tahtsid sõnavabadust ja sõltumatut ajakirjandust. Nad tahtsid teha lõpu pealtkuulamisele ja riigi spionaažile ning võidelda korruptsiooniga. Nad tahtsid vabadust enamusest erineda.

Või nagu on väga täpselt sõnastanud endine Tšehhi Vabariigi president Václav Havel: nad tahtsid kõiki neid suurepäraseid euroopalikke väärtusi.

Just need on väärtused, mille allikas on Euroopa kultuuriline, religioosne ja humanistlik pärand. Need on osa meie vaimust, osa meie olemusest.

Need väärtused on nüüd sätestatud Euroopa Liidu aluslepingutes. Kui saime vabade ja suveräänsete riikidena osaks sellest liidust, võtsime endale kohustuse neid väärtusi austada. Oleme otsustanud neid väärtusi kaitsta. Me ei kavatse mitte kunagi järele anda.

• Õigusriigi põhimõtte järgimine ei ole mitte ainult õilis eesmärk, vaid see tähendab rasket tööd ja pidevaid püüdlusi parema suunas.

• Õigus sõltumatule kohtumõistmisele, õigus võrdsele kohtlemisele kohtus on õigus, mis peab olema kõigil inimestel kõikjal Euroopas, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad enamuse või vähemuse hulka.

• Korruptsioon ei ole ainuüksi maksumaksjalt varastamine. Korruptsioon peletab eemale investorid. Korruptsioon loob võimaluse suure raha eest suuri teeneid osta ja lubab neil, kel võim käes, demokraatia reeglid jalge alla tallata.

• Oma väärtusi kaitstes kaitseme ka vabadust. Vabadust olla sa ise, vabadust oma mõtteid vabalt väljendada, vabadust armastada just seda inimest, keda ise tahad.

Vabadus tähendab ka seda, et ei pea tundma hirmu. Pandeemia ajal võeti see vabadus väga paljudelt naistelt. See oli eriti kohutav aeg nende jaoks, kel ei olnud võimalik kuskile varjuda, kel ei olnud vägivallatsejate eest kuskile põgeneda. Peame tooma sellesse pimedusse valguse ja näitama teed, kuidas vabaneda valust, vägivallatsejad tuleb saata kohtu ette.

Ja naised peavad saama elada jälle vabana ja ise otsustada.

• Ajakirjanikke rünnatakse ainuüksi seepärast, et nad teevad oma tööd.

Mõnda neist ähvardatakse ja pekstakse, mõni tapetakse. See kõik juhtub Euroopa Liidus. Nimetaksin mõned nimed. Daphné Caruana Galizia, Jan Kuciak. Peter de Vries.

Nende lugude üksikasjad võivad küll erinevad olla, kuid üks asi ühendab neid: kõik nad võitlesid meie õiguse eest saada teavet. Ja nad kaotasid selle eest oma elu.

Teave on ühine hüve. Peame kaitsma neid, kes meie silmad avavad – peame kaitsma ajakirjanikke.

• Peame peatama need, kes ähvardavad ajakirjandusvabadust. Meediafirmad ei ole mingid suvalised ettevõtted. Nad peavad olema sõltumatud.

• Kuigi meie liit ei ole täiuslik, on see nii imeliselt ainulaadne kui ka ainulaadselt imeline.

See on liit, kus me tugevdame oma isiklikku vabadust kogukonna tugevuse kaudu.

Liit, mida on võrdsel määral kujundanud meie ühine ajalugu ja ühised väärtused ning erinev kultuur ja erinevad seisukohad.

Liit, millel on hing.